Esimene tööpäev...

... ja teiselt poolt esimene tõeline suvepäev. Et mitte mingil juhul hilineda olin koguni kella pannud, aga ärkasin esimest korda viie paikku ja lõplikult kuue paikku kui need neetud varesed pidasid meie õuel selle nädala koosolekut ja teineteise võidu kraaksusid nii mis jaksasid. Kui siis lõplikult olin ärganud plaanitust poolteist tundi varem otsustasin aja ära kasutada ja läksin hommilusele kepikõnnile metsa. Kena oli ja viimane uneraas kadus kus seda ja teist. Teadsin et sinna päike ei paista ja on üsna hea ventilatsioon, seega sokid jalga ja villane kampsun selga. Vaatamata sellele oli mul kogu aeg kohutavalt külm. Ega see hämarus nii kole polnudki vaid vilu tunne. Homme võtan kaasa kõrgekaelusega pehme sooja kampsiku ja pikad püksid ja soojad sukad.

Muidugi õues oli nii tapvalt soe, et ihu oli kohe märg ja peagi hakkas valutama. Aga noh töö on selline kerge. Isegi vahepeal sai istuda. Muidugi sellist olukorda ei tulnud nagu arvutiga töötades kui äkki paned tähele, et tööpäev on juba paar tundi tagasi lõppenud. Paaril korral seletasin inglis keeles jaapanlastele, et pildistamine on keelatud. Külastajaid palju ei olnud, hea kui kogu päeva peale viiskümmend. Võib-olla natuke rohkem. Selliseks siis kujuneb järgnev pool aastat. Homme lähen sõlmima siis töölepingut.

Eilne päev läks peenraid rohides. Mäletan omal ajal rohimine oli see kõige vastikum töö, muidugi maal oli meil ka palju rohkem peenraid. Siin natuke seda ja teist. Viimase tööna viisin siis ka oma suure uhkuse lõhnava pelargoni õue. Tänane suur kuumus oli selle küll lonti tõmmanud, viisin siis paar kastekannulist vaatame kas kosub öö jooksul. Vaja talle hommikul veel vett lisada. Vast elab üle paiga muutuse.

Natuke naljakas on kui nüüd viimaks tulid õiged suve ilmad olen ma ennast kompunninud tööle. Mis teha selline se elu on.