Täna üks, homme teine ja ülehomme kolmas.

Need on siis tegemised, toimetamised. Täna siis käisin "haastatelussa" ma ei tea, kas see on eestikeeles intervjuu või mis. Ühesõnaga tööandjaga vestlemas. Koht on müüja, lubatav palk vilets, tõsi rohkem kui praegu, aga kui võtan vastu ja jääb lühiajaliseks, siis praegu saadav tugi väheneb veelgi. Ole siis tark.

Kogu selle käiguga juhtus ka omamoodi moka. Netist lugesin, et see on kauplus, kus suvel käisin kord ja koguni oma vihmavarju sinne unustasin, aga ei võtnud kaasa väljatrükitud andmeid. Kui siis saabusin kohale kenasti 20 minutit varemgi, oli selline tunne, et see ei ole see tänav, mis töökoha reklaamis oli. Mobiili olin ka kenasti jätnud koju ja telefone ju meie linnas enam nii kergesti ei leia. Kolasin siis ringi ja saabusin täpselt 10:00 uksele. Ja ma olin õieti arvanud, see kuhu ma vestlusele olin minemas oli kesklinna teises servas. Aga noh selleski kohas põhimõtteliselt olid mingid väljavaated. Väheke nagu selles suunas, et hakata ka üritajaks. Ehk seal olijaga puntti, noh andmed võtsin, aga see mõte on veel väga kaugel, et ise end tööle panna. Pealegi stardiraha mis siin on, on siiski pagana väike. Tunniajase hilinemisega jõudsin siis ka õigesse kohta ja selgus, et tööl hakkaksin käime seal, kuhu esialgselt olingi läinud. See onu, kes seal ärgitas kambajõmmiks, jagas kaupluse ruume sellega, kelle juurde vestlusele läksin.

Homme hommikul lähen a/ü päevasele seminaarile töötute turvast ja pensioni uudistustest. Siiani ei ole mul õiget arusaamist, mis juhtub kui lööb 60 kuni 65, pärast seda on pilt selge. Tulud on just nii suured, et ära ei sure.

Ülehomme õhtul sean sammud pealinna poole ja sealt üle mere lõunasse. Tallinnasse nimelt. Kaua ma ei ole plaanitsenud paiga peal olla, enne nädalavahetust tulen tagasi ja kauplusi tühjaks ei kavatse osta. ;).

Eile küpsetasin õunakookki, täna teen veel seda, teist ja kolmandat, et mu meespere siin nälga ei sureks.

On üks vanasõna, aeg parandab kõik haavad. Kummaline oli täna panna tähele, et isegi nii lühike aeg kui aasta, on muutnud ka suhtumist mõnessegi asjasse. Mis siis tundus negatiivsena, siis nüüd uutest perspektiividest vaadates võib õelda, et läks veel väga hästi, oleks võinud minna palju, palju viletsamalt. Need otsused, mis siis tegin oleks teisiti otsustades, võinud hästi viia mind tsunaamiaegsesse Kao Lakisse. Kuna läksin siis tööle, siirdus reis kevadesse ja Mehhikkosse. Kuigi majanduslikult kaotasingi. Aga kes teab, järsku ei kaotanudki, kolm kuud hiljem oleksin võinud saada ka raskema ja madalapalgalisema töö. Kõik on võimalik. Mamps mul siin kogu aeg seletab, et tuleb olla rahul sellega mis sul on. Mina ei ole, aga peaks vist olema ..........