60 ................. 90

Ideaal ............ painaja. Ilu ja tervis ......... vormitus ja haigused. Esimese saavutamine ja ülalpidamine on kõva töö taga, teine tuleb iseenesest, tarvitseb vaid natukeseks ajaks end unustada ja heittuda hõrgutavate naudingute rüppe. Muidugi tõsi on et meie praegune söögi üleküllus, palju rasva, suhkruid on selle taga. Kuid on ka tõsi see, et märgatavalt on vähenenud füüsiline koormus ja inimene on loomuselt laisk.

Mina olen kogu elu oma moodi pidanud võitlema kaalutõusuga. On olnud saavutusi ja tagasilangust. Proovinud olen suurema osa dieetidest ja häbi tunnistada ka mitmeid tablette ja muud sellist. Tulemused on olnud püsivamad enne 30 aastat, peale 40 ndat kui olin saanud end 60 kiloseks, see kestis paar kolm aastat. Peale 50 ndat sain 91 st 78:ni ja selle järel on kõikumine 84 - 76 ja tagasi olnud mitmeid kordi. Alati ma arvan et nüüd ma siis jätkan ja ei jää loorberitele puhkema ja siiani olen end petnud. Vaatamatta sellele jätkub lootust endasse uskuda ja taas üritada.

Ma ei usu et kaaluga muutuks mu iseloom. Olen ikka see sama. Muidugi enesekindlust on rohkem kui tunnen end kauniks ja kõhnaks. Ilmselt liiga enesekindlaks. Nagu alkohoolik kes ei usu, et ta on täielikult sõltuv neist kraadidest. Võib-olla on toidu naudingu himu nii tugev, et kaob enesekaitse instinkt ja taas kühveldan sisse head ja paremat.

Kui rääkida kaalust maha võtmisest, siis kõige parem on selleks pingevaba ja rahulik rutiinne elu. Igasugused vapustused, kriisid, liigne stress peatavad kaalu languse, kuigi toidu ratsioon on sama või isegi väiksem. See on nagu oleks kehal oma meel. "suur näljahäda on tulemas vähendame kulutust ja saame hakkama miinimuminga". Seega tuleks eelkõige komposteerida ajusid. Muide siis 39 aastaselt kui 5 kuuga võtsin alla 25 kg ja eriti ei pööranudki tähelepanu kaalulangetamisele, ma tõsiselt komposteerisin oma ajusid ühe teise probleemi lahendamiseks ja selline lisamõtteke tuli alati juurde, et järjest ja järjest kaal langeb. Kevadel olin tõsiselt üllatunud kui 44 nr seelik läks selga. See on vist soome 38. Kahjuks praegu on 46, seega kaheksa numbrit kasvanud.

Aga täna villisime veini. Väga hea maitsega tuli ja kraade ka 15, kena roosa värvusega. Nüüd vaja veel maasika ja mustsõstra liköör ka pudelisse panna. Siis on kapp täis. Keegi on kunagi küsinud, miks teen neid veine ja likööre kui ma nende joomist ei salli. Vast asi on selles, et ma naudin jookide maitsest, mitte sellest mida nad esile kutsuvad, ehk purjus olekut. Pealegi mina ju ainult mekin. :). Ja kõige selle juures ei saa aru miks tuleb juua nii palju et purju jääb. Paar pitsikest likööri, või klaas veini on minu arust piisav.