Hall laupäev

Kogu nädalavahetuseks lubati vihmast ilma. Taevas näib algavat natuke puulatvadest kõrgemalt, silmapiir kaob uttu. Tulime just nädala toidu reisilt. Kapp taas täis ja seekord ka puuvilja rataskorvikesed on taas täis. Kui siis on otsustanud natuke mõistusepärasemalt sööma hakatud, ei siis saa midagi ülearust siia ka osta. Iseloom on nii nõrk, endale sala saab mõnikord krõbistatus seda või teist. Kui seda ülesöömist on aastaid harjutatud, on kole raske taas normaalsuse piiri ennast suruda. On ju see söömine omal moel eriti meeldiv ajaviide, lisaks tuleb selline mõnus tunne ja eks te kõik teate ...

Hoopis teisele asjale - lugesin siin kuskilt, et isegi päevitamine pidi olema sõltuvust tekitav. Kui ikka hakkad siis järele jätta on raske. Muidugi meie kliimas sõltuvust vist nii kergelt ei tekki. Eriti kui mõnikord on kogu suvigi hall ja trööstitu. Ega siin enam päikest palju ei tule nähtavale, ostsin siis ühel päeval purgi kalamaksaõli kapsleid. Neistki tuleb mõnikord söhatisi ja maitse suhu, aga on see ikka palju parem kui lapsepõlve supilusikatäis õli. Olen muidu küll olnud sõnakuulelik laps, aga see kalamaksaõli oli isegi minule liig. Teine söök mis alati tõi pisarad silmi oli hernesupp, ega see nüüdki mu lemmikute hulka ei kuulu, aga mõnikord söön meelsasti. Ise ka ei tea miks põrssaeas seda nii lõputult vihkasin.

Margusel on sel nädalal olnud sügispuhkus - kolm päevakset ainult, aga ikkagi. Ühel päeval siis minu meeldetuletusest otsustas koristada oma elamist. Sorteeris ja viskas ära ülearust. Tõi siis siia ka oma rootsikeele sõnad. Ma ikka täitsa palju neid meisterdasin eelmisel aastal. Mõtlesin algul lihtsalt ära visata, aga veel ei ole sinna maale jõudnud. Muidugi võiks kasutada ka hispaaniakeele sõnade õppimisel ära muidu mine jälle ostma kallist pappi. Nüüd ainult kas kleebin peale või eemaldan rootsikeelsed sõnad. Mõnikord ma harrastan hispaaniakeele õppimist ingliskeele kaudu. See on omaette naljakas - ingliskeelsest tekstist saan peaaegu kõigest aru kui loen, aga kui vaja ise rääkida nii asi on hoopis raskem. Meelde tulevad vaid kõige primitiimsemad sõnad. Oma mõtteid väljendada on täitsa võimatu. Peaks vist minema paariks kuuks sellisesse keskkonda kus muud ei räägitagi, siis vist saaks selle rääkimise ka lahti.

Sama probleemi mul vene keelega kunagi ei ole olnud, aga ega seda nüüd nii palju enam ei õpetatud, see kuidagi iseenesest jäi külge. Muidugi võib-olla mingi osa sellel, et pärisisa oli venelane, aga ega ta kunagi meiega koos ei elanud. Ainult üheainsa korra olen teadlikus elus teda ka näinud. Nüüd on ta vist küll juba surnud. Teoreetiliselt peaks mul olema ka kolm poolõde, neist ühte nägin 40 aastat tagasi paar minutit. Tihti olen mõelnud, et otsiks üles, aga mis ma ütlen, ja mis mõte sel ka oleks. Tänapäeval kui tihti on kooskasvanud lihased õed-vennad nii võõrdunud et hea kui kümneaasta jooksul kohtuvad, kuigi elavad samas linnas.