Viimasel ajal tuleb tihti selline tunne, et kogu aeg on mingi võitlus millegi vastu, positiivsem oleks võitlus millegi poolt, kaitsta mingeid kõigile tähtsaid põhimõtteid. Nii nõme on jätkuvalt selgitada seda, mis on "siililegi selge". Aga ei, me inimesed oleme nii keerduläinud, et ise ka ei saa alati aru mida siis on toimumas.
Kõrvalt vaadates on kõik spetsialistid, aga situatsioonis sees inimene ei saa aru kuhu poole on minemas. Ja tihtipeale valib enesehävitusliku liini, sest see on kõige kergem. Ma siin ei mõtle sõnaotseses mõttes "mirri poikki" vaid alkohooli oma tuimestava ja hävitava mõjuga. Kas siis kõrvalseisjal on kohustus kõige jõuga seda vajujat vee pinnal hoida, või anda tal teha mis tahab. Eelmisel korral samas situatsioonis jätsin kõik ja põgenesin, sel korral on kaalul kohe palju rohkem. Ja ei ole enam nii noor et alustada elu taas algusest. Seega on kolm võimalust:
1 võidelda
2 jälgida osavõtmatult
3 ujuda möödavoolu ja kiirendada lõppu.
Esialgu jälgin 1 ja 2 mingit kombinatsiooni, sest on vaja mõelda ka enda peale ja ei jäksagi enam nii ennast jäägitult teise peale ohverdada. Siis kui on selge, et miski ei aita, on parem anda minna.
Ma olen noor
19 tundi tagasi
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar