Vihmase päeva mõtisklused

Hommik algas hallina, vihma lodistas ja tuul ulgus lõõrides, sellepärast ei olnud mingit hingu kohe pärast ärkamist soojast ja mugavast voodist lahkumiseks. Aga uni oli juba läinud ja mõtted läksid uitama omi radu.
Meil on igasugu erinevaid traditsioone ja sooritame kõiksugu rituaale ja tseremooniaid. Tuhandeid aastaid tagasi koopainimene ilmselt nii ei toiminud. Kujutan ette, et kui jahimees kohtas metsas juurikaid koguva tüdruku, siis ta võttis selle oma koopase kaasa ja asi selge. Kui ta tuli vanaks ja võimetuks, siis kas ta pisteti pintslisse või heideti metsloomadele. Mingil arenguastmel hakkasid arenema ka kõiksugu rituaalid, ilmselt seoses keele ja usu arenguga. Kõige vanemaks ja võib-olla ka viimaseks jäävad surmaga seoses olevad rituaalid. Seevastu hilisemad: sünni, täiskasvanuks saamisega, paari moodustamisega seoses olevad hakkavad pisitasa hävima, eriti see viimane.
Miks?
Meile kõigile on selge, et kui inimene sureb, siis kutsutakse kokku sugulased, tuttavad, muretsetakse uhke kirst ja peetakse peied. Aga kui kaks inimest otsustavad moodustada pere, siis pole see üldse enesestmõistetav, et peetakse pulmad. Vastuvaidlejad ütlevad, et sel pole tarvet, nemad ei vaja mingeid tseremooniaid selleks, et olla õnnelikud, no kuulge see surnud inimene päris kindlasti ei vaja peiesid. Vastuväide ilmselt on selline, peied on siia jääjatele, olen 100% nõus kuid lisan, et samal taval pulmad on vajalikud asjaosaliste vanematele, sõpradele, lähestele. Nii nagu matustel me jätame hüvasti lahkunule, nii pulmade puhul vanemad loovutavad oma lapsed ja pulmade tseremoonia on omamoodi reviiri loomine. Aga kui jääb selline ära, tekib tahestahtmata selline segane olek.

Väga võimalik, et perekond kui selline, on arenemas kuhugi hoopis uude suunda. Kõik uus on algul valus ja vastuvõetamattu paljudele. Kas selles muutuses suudetakse säilitada armastus, austus, halastus, kohusetundlikus või heidetakse mõned üle parda, eks need näe kes selleni elavad.