Juba viies päev Eestis

... ja nii see aeg läheb. Teisipäeval hakkasin hommikupoolikul tulema ja jõudsin õhtuks siia kohale, noh bussi sõidud ja jalgsi bussijaamast sadamasse, kindluse mõtes hea ajavaruga, lisaks kestis reis paarkümmend minutit kauem kaa. Aga Margus oli kenasti sadamas vastas ja vantsisime siis siia. Samaks õhtuks sain helistatud ja kätte Paesalu Linda ja talle siis läksimegi külla. Ma ei olnud ta uues korteris veel käinudki. Väga kena elamine, Kirsi tn, aknast avanes vaade tagaõuele ja rohelusele. Hea ja rahulik. Kogu igavik tagasi elasin ka seal rajoonis, Välja tn. 17 ruutu ja meid oli neli. Kui onutütar Anne külla tuli siis koguni viis. Aga hakkama saime. Meenutasime siis "vanu häid aegu", tol ajal käisime Linda juures vaatamas Safiir ja Teras nimelist sarja, see oli värvilisena hoopis vahvam, meil värvitelekat siis veel ei olnud.
Teisipäeval oli üldse natuke vihmasepoolne ilm ja nagu alati varjud jäid maha ja me saime märjaks, õnneks eriti ei külmetanud.

Kolmapäeva hommikul otsustasin siis kohe minna Põltsamaale. Ja taas ilma varjuta, õnneks Põltsamaal ei sadanud ja ma sain omad asjad korda. Väike segadus oli sellega, et maamõõtja oli samal ajal tulnud Tallinnasse ja temaga olin Soomes kokku leppinud esmaspäeva suhtes. Noh nüüd siis võtsid avalduse vastu teised ja nemad soovitasid konkreetset mõõtjat hoopis teist inimest, kellele ka helistasin ja esmaspäeval siis lähen krundile kohale ja mõõdetakse kogu lugu välja. Siis teisipäeval tuleb alla kirjutada ja jääda ootama kuni tuleb otsus ja saab maksta kogu jutu eest. Mõõtmine läheb maksma 3000 krooni ja maa ise nii seitsme kandis. Aga noh midagi tuleb ju teha. Õhtul siis käisime Virvel külas, tal on vahva hundikoer. Lobisesime siis peaaegu viimase trollini ja läksime pimedas koju.
Enne Virve juurde minekut põikasime läbi ka Tiidu juurest haiglast. Jama lugu see koive lugu, aga mis teed, haigused ei käi pikki kive ja kände. Ja kõik mis meile juhtub, tegelikult ju muudab meid tugevamaks, iga ebaõnnestumine ja haigus õpetab meile midagi. Tiidul, kes on tegelikult eriti rahutu hing, ilmselt oli vaja võtta aeg maha ja hetkeks peatuda, keha ja meel vajasid puhkust, korraldasid "ülestõusu" ja aheldasid ta natukeseks paigale. On mul endalgi midagi sarnast juhtunud ligi kolmkümmend aastat tagasi, natuke teised haigused aheldasid haiglavoodisse kolmeks nädalaks ja et ära hoida igasugune mõttetöö, neist esimene nädal oli võitlemine kohutavate valudega. Siiani ei mõista, miks nad mind korralikke valuvaigistajaid täis ei pumbanud?

Neljapäeval oli kena päikesepaisteline päev, algul kaalusime kas minna Pärnusse, aga bussipiletid on tapvalt kallid, nii siis läksime Harku äärde. Tuul oli kaunis kõva, vesi tundus naljakalt vahusena ja sellepärast vette ei läinud, aga Margus põles nii korralikult ära, et õhtul tuli minna ostma hapukoort ja poiss korralikult sisse kooretada. Aitas sama hästi kui mõni kallis kreemgi.

Reedel käisime siis kinos ja õhtul oli Margusel langevarjukool, mina aga läksin Ülole ja Margele külla. Hiljaks jäin minekuga kui algul oli aega liiaga, aga siis läks kohutavalt kiireks. Noh õnneks ei jäänud Margus ukse taha, tal venis sealt tulek ka natuke pikapeale. Saabus teine viis mintsi pärast mind.

Täna on siis poiss eksamit tegemas ja ilm vähemalt esialgu on lubav ka hüpete osas. Vahva oleks kui Margus ka saaks oma hüpped ära teha. Kogeks Tiidu elamusi seal kõrgustes, siis oleks ka neil mingi ühine jutt.