Pessimist <--> optimist

Möödunud nädal oli teataval määral põrgulik, aga algas ta nii kenasti, töö oli juba selge ja mõned näöd tuttavad, kogu päev siblimistki ei saanud tuju pahaks, isegi ilm oli nii mõnus, et peale tööpäeva otsustasin jalgsi tulla töölt Mikko töökohale, ega aega ei läinudki enam kui 45 min, oleks olnud ideaalne jalutuskäik kui kingad oleksid olnud väheke mugavamad, aga noh lollist peast on mu keha saamud alati kannatada. :(.

Kuskilt olen lugenud, et pessimist on see kes ütleb, et elu on nii p...:st, et enam s...:maks minna ei saa. Optimist ütleb et pole viga midagi, homme võib minna veel s...;maks.

Minu pessimism lõi peale kui sain teada, et mu mehel on tööl olla kaks nädalat. Firma kuulutati pankrotti ja kahe nädala pärast on härra kodune. Noh oli ju sellest ennegi midagi kuulda olnud, aga noh nagu ikka arvad, et vast läheb mööda. Minu nii optimistlik ellusuhtumine kadus kus seda ja teist. Minu mees kes elab suvepuhkustki nii raskesti üle. Kümme päeva pidutseb, viis päeva põeb ja ülejäänud kaks nädalat niutsub, et pääseks juba tööle ja nüüd pole kuhugi minna. Noh oli küll selline tunne, et nüüd siis on eluke läinud nii põhja kui minna saab. See sellest esmaspäevast.
Teisipäeval otsustasin kõndida taas jalgisi linna ja otsida üles eesti kaupluse, natuke vihma tibutas, aga noh vihmavari aitas suuremast hädast üle ja pealegi läks varsti ka üle, mis põhjustas selle, et unustasin oma vihmavarju sinna poodi, osta sealt küll midagi ei olnud.
Kolmapäeval siis oli plaanis minna korjama punaseid sõstraid, nende mahl on Margusele meele järgi. Kui siis kohale saabusime selgus et punased olid lõppenud, et mitte tulla tühjade kätega tagasi korjasime kaks ämbritäit musti, olid need isekorjatune ju poole odavamad kui turul.
Neljapäeval pidin siis minema töölepingut sõlmima, läksin oma arust aegsasti ära ja olin kohal 5 minutit enne kokkulepitud aegagi, aga keegi loll oli alt ukse lukku pannud, ega ma saanud sisse. Kolistasin elu eest, aga noh mobiili ka kaasas polnud ja ega ma teadnud kas kogu majas kedagi enam ongi, seega siis tulutu käik. Kogu nädal kõik asjad viltu vedanud, rääkimata kogu selle suve fiaskot. Seda see tähendab et kevadel esimene liblikas oli must. Alati on olnud kirju või kuldne.
Reedel siis läksin kohe hommikupoolikul ja kõik läks hästi kuni sinna maale kui linna esindaja pani tähele mu sünniaastat ja kui siis kahetsevalt ütles, et kui oleks teadnud et mul nagu viimane tööots siis oleks leidnud migagi tasuvamat. Mina vastu, et ei sellest midagi kui need 8 nädalat on läbi siis lähen jälle tagasi vanale töötuabirahale. Mille peale siis tehti mulle haletsedes selgeks et mind on täitsa tillist tõmmatud, kuna siis kui ettenähtud turvapäevad on kasutatud siis toimub abiraha arvutus uuesti, mis tähendab et eelmise aasta 80% minimum palgas arvestataksegi siis uus. Mis tähendab seda et minu tulud vähenevad peaaegu poole võrra. Ja teha pole midagi. Lihtaslt on vastu võetud kaks teineteisele vastukäivat seadust. Oleks enne teadnud oleks olnud mitmeid viise neid eirata, aga noh kui ei tea siis saavad teised sind lollitada.
Seega siis otsustasin muutuda optimistiks. Pole viga midagi, homme võib veel suurem jama kaela sadada.