Ilmselt kõigile lapsevanematele tuttav tunne. Kui taaskord lendab pesast linnupojake ja maja on nii tühi ja vaikne. Meie maja on olnud aegajalt nii ülerahvastatud, et hirmus algab. Hakkama saime, häid lambaid pidi mahtuma palju. Nüüd oleme kahekesi. Allkorrusel on köök ja ülal magamiskohad.
Siis kui noored all olid, oli meil üsna kitsas, aga kuidagi turvaline. Nad on ka enne mitmeid kordi läinud ja taas tulnud, algul õpingute pärast Joensuusse, siis tööle Eestisse, siis tööle Helsingisse ja nüüd kesklinna oma üürikorterisse. Seekord nad vist enam tagasi ei tule.
On kuidagi kurb ja valus. Kuigi kõik on ju hästi, lapsed peavadki lahkuma. Nii on ettenähtud. Kas ma kardan tuleviku pärast, ei tea. Tegelikult tahaks minna nagu mu ema, kes oli haige vaid ühe päeva. Natuke morbiilseks kisub mu jutt.
See talv on olnud üsna külm, ei kisu eriti õue jalutama, õnneks olen sügisel endale valinud kolmeks päevaks nädalas aktiviteete ja nüüd pärast uut aastat hakkasime käime mehega mäluaktiviseerimise koosolemistel. Minule see on omamoodi Soome kultuuriga tutvumist, kuna alati käsitletakse kellegi kunstniku loomingut või muud sellist.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar