Ma pole viimasel ajal palju kirjutanud, aga vast mõned mäletavad, et kuskil korona keskel algatasin oma sugulaste otsingu. Teadsin, et mu isal oli peale minu veel kolm last, kõik tüdrukud. Minu teadmist mööda pidid neis kaks elama kuskil Venemaal ja üks, kõige noorem Eestis. Tänapäeval, kus vaba liikumine, ei olnud see kõik kindel.
Lõpuks sain teada noorima andmed ja et võtta ühendust jätsin isa hauale pudelikirja. Kirjas lühidalt tutvustasin end ja jätsin ka oma kordinaadid. Mõne aja pärast saingi oma õelt vastuse. Temale oli minu olemasolu täiesti nagu välk selgest taevast. Me koguni kohtusime korra, minu arust oli meie ajalugu kulgenud üsna sarnaselt, ka tema õppis TPI:s, käis ehitusmalevas ja abiellus soomlasega ning elas nüüd Soomes. Mõlemale meeldib reisida ja tegeleda kergelt tervisespordiga. Meie kohtumine oli minule väga tähtis, sain lõpuks teada oma isast, tema esivanematest, see pool minu juurtest oli puudu. Ma olin olnud nagu poolik.
Meie kirjavahetus kestis umbes kaks aastat kuni oma kurvastuseks sain kord kummalise ja arusaamatu sõnumi, et ta tunnetas, et minuga suheldes tundis ta end oma vanematele nagu petisena. Mu isa ju mitte kunagi mind oma lapseks ei tunnistanud.
Ma olin kahekümnene kui uurisin välja aadressbüroost isa aadressi ja läksin külla. Minu soov oli teada saada ega tal kogemata poegi ei ole, oleks ju olnud kohutav kohtuda noormehega, armuda ja siis selgub, et poolvend. Siis ma saingi teada, et tema teada oli tal vaid tütred. Külaskäik isa juures oli vastuoluline, natuke mõruda maitse jättis tema püüd leida minu emale muid kallimaid. Meelde jäi ta ütlus. "Me olime noored ja rõõmsad, et jäime suures sõjas ellu, ega palju asju muretsenud". See oli tema arvamus, mu emal oli muidugi palju raskem elu, oli ta ju usklikust perest ja vallaslaps oli suur häbi.
Minu suhtlus poolõega lõppes, kuna ma austasin tema tahet. Siiski ma sain teada palju oma isast ja mul on koguni ta foto. Ma olen palju mõelnud sellest, et tegelikult oli täiesti hea, et mu isa ei eelistanud minu ema ja ta ei osalenud minu kasvatuses. Ma olen ilmselt egoistlik kuid ma meeldin endale just sellisena nagu ma olen ja kasvada Eestis soome/vene vanematega ei oleks olnud hea. Nii, et tegelikult läks kõik väga hästi.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar