Plaane võib ju teha...

 Selle aasta suveks olid mul nii toredad plaanid, aga... Ainus mis läks peaaegu hästi, oli Ellega Riias käik. Järgmine päev oli saun ja mul õnnestus saunast tulles lüia oma varba luu sohva serva pihta katki. Sellele järgnes haiglas käik ja järgnev planeeritud reis lendas vastu taevast, ega reisile ei lähe ühte jalga liibates. Nelja nädalaga paranes ära, aga kuidagi need olid need selle suve parimad neli nädalat. Kogu suve jooksul käisin vaid korra Pärnu rannas. Oma kodu järve äärde ei jõudnudki. Seevastu nüüd sügisel olen täisesti usinasti käinud ujulas. 

Augustikuu Iirimaa reis läks õnneks korda. Oli huvitav, taas tuli klõpsutatud ligi tuhat pilti. Veel pole tulnud vaimu peale piltidest raamatu tegemiseks. 

 Septembris oli KELA järjestatud taastusravi kaugel Kuusamos. Talvel kui seda taotlesin, et osanud arvate, et sinna minek nii vaevaline on. Teemaks oli diabetes. See on mul kenasti kontrolli all, aga arvasin, et oleks hea tutvuda kaasaegsete meetoditega ja äkki on midagi uut. Meid oli 10 inimest. Loengud ja kõik seal oli tore ja kasu oli kah. Ma sain taas end turjast kinni ja kepikõnnid alustatud. Uut oli kah, rohtude osas. Aga koju tulles lugesin lehest, et see uus ja efektiivne rohi on kogu Soomest lõppenud, kuna muu hulgas see efektiivselt langetab ka kaalu. See selleks. 

Paar nädalt tagasi pidasime peremehe 75 juubelit. Noorim poegadest organiseeris ja kamba peale maksid arved ja kingid. Tublid. 

Momendil on kõik mõtted eeloleval Egiptuse ringreisil.