Mu hea sõbrants siiamaale räägib kuidas ma juba kümmekond aastat tagasi olin mures, et aeg saab otsa, et ei saa enam minna kuskile reisile, no siis ma küll rohkem mõtlesin enda tervist. Siis ei osanud arvatagi, et võib tulla midagi sellist nagu kaks viimast aastat on olnud. Korona tõesti ei ole gripp. Praegu tundub, et kas neist vaktsiinidest on piisavalt abi ja kas kunagi enam saabub aeg kui saab pakkida kohvrid ja suunduda muretult maailma uurima või mere/päikese võlusid nautima.
Meie eelmise nädala Eestis käigugagi on tegemist, õnneks saime kiirtesti tehtud laeval, aga täna tuleb minna tegema teist testi linna teise serva. Üks vaktsiin saadud, ega hirmu ei ole, et tuleks positiivne tulemus, aga ikkagi.
Meie eelmise aasta kevadeks planeeritud Gruusia reis on kah nüüd kolm korda edasi lükkunud, näis kuidas sügisel läheb. Kas tuleb kah läbi testide või piisab kahest vaktsiinist ja vaktsineerimis "passist".
Muidugi vanus teeb oma korrektsioonid või teab mis, aga on kuidagi vedel tunne, ei saa nagu millestki korralikult kinni. Tegemist oleks üle pea, aga kuidagi ei jätku inspiratsiooni. Jätkuvalt leian asendus tegemisi arvutit näppides või telekat vaadates.
No muidugi ma tean, ma ootan pikkisilmi vastust oma poolõelt. Kas kirjutada uus kiri, järsku ei saanud kätte, või hoopis helistaks. Kui käisin lugemas isa dokumenti arhiivis lugesin välja, et vähemalt üks minu vanemaid poolõdesid sündis hoopis samuti Tartus. Mina arvasin, et hoopis kuskil Venemaa avarustel. Kuidas saada teada tema andmed, tema ema nimi on ja sünniaasta. Oleks ikka pidanud Eestis elades minema teist korda isa juurde ja täpsemalt järele uurima tema elu ja ajaloo.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar