... nii ütles kunagi mu kallim, kellest sai abikaasa ja minu laste isa. Tema aadress oli siis БМРТ - 474 ja tõesti ta liikus suure musta portfelliga. Tuttavaks saime kui ta peatus minu sõbrantsi kallima juures, kuhu läksime ühika tüdrukutega pidu panema.
Lapsepõlves ja noorena ka mina olin oma moodi juurteta, meie pere kolis palju, ikka aasta siin, teine seal, nagu mustlased. Eks me need omaette olimegi, sõja pillutatud rahvas. Ema ju sündis soome peres, Peterburi lähistel, sakslased viisid Saksamaale töölaagrisse, Soome lotta organisatsioon päästis Soome, venelased loomavankrites Siberisse ja sealt hakkajatena riburada mu sugulased Eestisse imbusid. Mina täiskasvanuna elasin 18 - 40 Tallinnas ja siis tagasi siia Soome. Ring sai täis.
Nüüd ma tunnen, et olen kodus, aga saatus tõi minu teele võimaluse soetada elamine taas ka Tallinnasse ja Pärnusse, kuigi ema ütles, et sa tüdruk ju ei saa korraga elada kolmes kohas ja tal on õigus. Kuigi ma olen kohanenud ja tunnen end kodus hästi, siis ikka veab mind miski vägi tagasi Eestisse, kas selleks on poeg, kes läks tagasi Soomest või lähedased sõbrantsid, ei tea.
 |
| Minu Soome kodu |
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar