Seekordne reis siis tehtud...

 Kõik oli muidu väga tore, aga ... see pagana ilm oli ikka nii külmavõitu, et ma seekord ei läinud Pärnus mere äärde kõndima. Aga siis järjekorras. 

Me läksime ju 18.mail viimase laevaga, enne käisime noorima poja juures, vaatasime ta korteri üle, see on ju kive viske kaugusel Länsiterminaalist, hea oli sealt edasi minna laeva peale. Tallinnasse jõudsime peale keskööd, tarisime kraami üles, ei hakanud eriti midagi sättima vaid keerasime magama. Järgmine päev oli siis pühendatud koristusele. Üheksa kuuga ikka koguneb päris palju tolmu, pealegi oli vaja keldrist oma asjad taas üles kanda, oli ju kaks eelmist aastat elanud seal mu noorim, kes nüüd Helsingis elab. 

Sünnipäeva hommikul järjestas vanim poeg toreda üllatuse, tuli alt oma võtmega üles ja helistas siis uksekella. Selle helin on aga sarnane suitsuanduri sireeniga, ega keegi ju tavaliselt uksekella ei helista, ikka võtavad alt välisukse avamiseks ühendust. Nii me arvasimegi, et selle patareid läbi ja ronisime lauale, et see laest alla võtta. Kui siis Tiit koputama hakkas saime veast aru. Poiss aga tuli sületäie tulpide, soojade pirukate ja kookidega. Issand kui hea tunne oli. Õhtul tulid parimad sõbrantsid ja istusime poole ööni, nii palju oli rääkida ja heietada. 

Järgmisel päeval autol suund Pärnusse, esimesed päevad oli enam  vähem, palju lilli oli välja läinud, kuigi naabrinaine käib meil neid kastmas. 

Torkasin sibulad  mulda ja väheke tilli kah

Vaatasime ilmateateid ja kuna lubas teisipäevaks normaalsemat ilma, otsustasime Tartu/Põltsamaa ringi ettevõtta siis. Ilm oligi täitsa kena, navigatoriga tulime Viljandi kaudu ja leidsime ka kerge vaevaga Tartus Pauluse kalmistu üles. Isa haua leidmine oli natuke raskem, aga saime abi. Muide, huvitav kokkusattumine 25.mail oligi minu isa 107 sünnipäev.

 Mis oli minu reisi üks tähtsamaid asju, saime teada ka seda, kes haldab hauda. Kuid veel ei teadnud ma, kas tegu on õega või tema tütrega. "Internet aita mind" abil selgus, et ilmselt on ta minu õde, kuna oli 1975 aastal üliõpilasehitusmalevas. Mina oli ju 1969 ja 1971. 

Nii, mul oli nüüd õe andmed, aga ei saanud ma ju helistada, hirmutan teise täiesti ära. Mõtleb, et teab mis kahtlane tüüp. Nagunii ma usun, et kuigi mina olen tema olemasolust kogu oma teadliku elu  teadnud, siis vaevalt küll tema teadis minu olemasolust. Kirjutada taas paberkandjal kiri, tundus nii aeglasena. Muide isa hauale ma küll jätsin talle kirja. Pudelipostis.

Mõtlesin ja mõtlesin ja kirjutasin lühikese, rohkem informatiivse kirja email aadressil. 

Mis mind muidugi kurvastab on see, et siiani ei ole ta võtnud kuidagi ühendust. Ma saan aru, me oleme kõik nii erinevad, seal kus mina oleks jooksnud kallistama ja olnud valmis kogu öö lobisema, teised on tagasihoidlikumad ja võib-olla koguni ei taha mingit lisa "sugulasjama". Nii ma siis ootan edasi. 

Tartust tagasi tulime Põltsamaa kaudu, istutasime ka siin haudadele lilli, mul ju seal võõrasisa, vanaema ja tädi, lisaks onu perekond ja onutütar Anne, kes siirdus igavikku 27. aastasena. Tema oli omal ajal mulle noorema õe eest. 

Ülejäänud nädal oli vihmane ja külm, reedel tulime ära Tallinnasse. Õhtul käisime vanema poja juures soolaleival. Tal on muide rõdul kasvuhoone. Puid ja põõsaid pole veel istutanud. 

  Mul oli arhiivi Tallinna osakonda tellitud üks toimik isa kohta. Seda käisin siis laupäeval lugemas. Huvitav materjal oli. Pärast seda helistas Tiit ja kutsus purjetama, vahva oli, tegime Tallinna lahel suure ringi, külm oli kah, aga elasin üle.