... tihti juhtub nii, et otsid midagi ja leiad hoopis hunniku asju, mida oled varem otsinud, aga ei ole leidnud. Naljakas on see kui otsustad, et ma enam ei otsi ja muretsed uue, nii järgmine päev otsitav ese ronib ise su vaatevälja.
Eriti meeldejääv oli seifivõti minu teisest töökohast. Olin just tulnud tööle, töökaaslased olid suvepuhkusel ja ainult ülemus oli kohal. Töökohaks oli Harju Rajooni Täitevkomitee. Natuke tähtis koht kah. Meie toas oli seif, ega mul endal sinna midagi panna polnud vaja, aga ülemusel olid seal tähtsad paberid. Mulle oli öeldud, et võti tuleb panna ära ja ei mingil juhul saa viia seda majast välja. Siis ühel hommikul ei leidnud enam seda sealt kuhu tavaliselt olin pannud. Viimased mälestused olid nii, et olin pannud ta taskusse, samal päeval olin ka käinud lõuna ajal juuksuris. Kartsin, et kaotasin siis. Mida teha, uurisin telefoniraamatust, kes avab seife, leidsingi. Minule läks see maksma peaaegu kuu palga, ülemusele valetasin, et võti läks katki ja ... nädal hiljem leidsin vana võtme kaustade vahelt.
Täna peaaegu sama lugu, otsisin kudumiseks kudumi pingutajat, ilma selleta ei tule kuidagi ühtlast kangast, mitte kuskilt ei leidnud, otsustasin osta uue, veel ei jõudnud tellimust teha, äkki jäi silm peatuma ühte nurka ja seal ta teisis, punast värvi pealegi. Aga muidugi olen ma ka mitmeid asju ostnud ja hiljem leidnud kadunud asjad üles.
 |
| Vaat see punane oligi kadunud |
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar