Kodu, ehk kasvukeskkonna mõju lapsele...

Ma tean, et see teema kütab üles kirgi, aga kui nüüd üritaks asjast rahulikult mõtiskleda. Meie vanematena üsna tihti ei mõtle sellele, kuidas meie teod ja mõtted mõjutavad meile kõige kallimate - meie laste tulevast elu. Ega sadagi aastat tagasi ei olnud valiku võimalusi, sinna keskkonda, kuhu sattusid sündima, selliseks kasvasid.  Lisaks sõjad ja muu selline. Mina sündisin eelmise sajandi keskel ja minu kasvatajaks oli ema ja tema pere, eelkõige vanaema ja ema noorim vend. Ema oli ingerisoomlaste järeltulija, seega kodus rääkisime soome keelt. Lastega õues rääkisin eesti keelt. Seega kahekeelsus juba sünnist saati. Isa rollis oli siis ema vend, kes oma pruute pani alati proovile, esitades mind oma lapsena. Selline harmooniline elu kestis kuni ema läks mehele ja onu võttis naise. Mina olin siis kuue aastane. 

Kuskilt olen lugenud, et lapse arengus on just esimesed eluaastad eriti tähtsad, no selles valguses läks mul hästi. Võõrasisa tulek minu väikesesse ja harmoonilisse peresse oli esimene kõigutav mõjuvõim. Kui vanaema meel haigestus, see oli teine. Et onu võttis naise, see mind eriti ei kõigutanud. Meie pered käisid tihedasti läbi ja onu laste sünnid olid minule nagu õed/vennad. 

Esimene tõsisem juhtum oli siis kui 19 aastaselt olin onu perega sellases Leningradis ja läksime pildistama, onu nimelt ütles, et ta tahab teha oma perest pilti, st. tema, tema naine ja nende lapsed, mina sinna ei mahtunud. 

Oma võõrasisa ei ole ma nagu kunagi lähedaseks pidanud. Minule oli ta alati võõras onu. Lapsepõlves saime hästi läbi, teisme eas hakkasin tasapisi teda koguni vihkama. Omamoodi tema nagu võttis minult ära minu ema, kuna mulle tundus alati, et ema hoidis tema poole. Täiskasvanuna suhtusin asjasse rahulikult, aga ega meie suhted minu poolt kunagi ei soojenenud. Oskasin kuidagi olla neutraalne ja pidasin oma arvamuse oma teada. 

Kui palju minu suhtumine võõras-isasse mõjutas minu lapsi, ei oska arvata, tema küll suhtus minu poistesse väga hästi. 

Kuna lapsepõlves elasime maal jäi minusse igatsus oma maja järgi minusse elama. 18 aastasesi kuni 40 aastaseni elasin Tallinnas kuid kui pärast seda kolisin Soome ja oma majja, oli lõpuks tunne, et olen tulnud koju. Tõsi, meil on kõik linnakorteri mugavused, elekter, vesi tuleb, vesi läheb, tuba on soe ilma kütmata, pärast remonti ka põrandaküte. Lisaks oma aed, õunapuud, põõsad oma õu ja saun, selle kõrval veel minu "käsitöötuba". 

Seega on minul läinud eriti hästi, tänu sellele, et vanemad tegid oma otsused, mis minu elu algul mind kõige rohkem mõjutasid. Tänud neile pilve piirile.