... see korona ja kõik muu peale kauba, olin maru kindel, et tulemas aegade vaiksem ja nõmedam püha. Siiski vanast harjumusest tegin neid vorme ja küpsetasin seda ja teist. Nii igaks juhuks. Juhtuma hakkas eelmise nädala lõpupoole kui noorim saatis sõnumi, et tema naine tuleb 1 tunniks rongiga linna, pidime kohtuma raudteejaamas, kingituste üle andmiseks. Mis kingitused, mul polnud midagi varutud, saba seljas tuli tormata poodi, väike idee oli ja asi sai joonde. Sinna olid tulnud ka tema vanemad, ka nendele sai siis kingid. Naljakas oli kohtuda, nii kramplik kui ei saa puudutada inimesi. Nõme, mina ju kallistaja tüüpi.
Panime siis minia rongi peale ja tulime koju. Meenus kooliõe jutustus 30 aastat tagasi kui ta käis Rootsi sugulastel külas, helistasid siis ette, et tulge väravale vastu, meil hirm kiire, aga vaja ikka kohtuda.
Kodus ootas sõnum vanemalt pojalt, tema tuleb oma pojaga meile homme külla. Tere tulemast, aga... meil ju pole ka neile kingitusi, ega toitu varutud, ega midagi. Õnneks oli jõulukoristus tehtud, nüüd taas saba seljas poodi. Järgmine päev oli pühendatud vaaritamisele, küpsetamisele ja õhtul nad siis saabusid,
ja kesklinna, kuulasime kodus lapselapse kontserti,
mängisime lauamänge,
sõime ja vestlesime maast ja ilmast. Oli parim jõulupidu.
Nüüd siis päris jõulud homme, täna õhtul läheb seakints ahju ja jääb kogu ööks sinna, hommikul head lõhnad kogu majas.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar