Onutütar helistas eile ja küsis kuidas mul läheb. Tavaliselt ta ei helista vaid loeb siit blogist, aga kui kirjutisi ilmub harvem kui kord nädalas, hakkas teine muret tundma. Enne kui ka kõik teised oma raha hakkavad telefonifirmale kulutama panen siis siia kirja, .... kuidas mul siis läheb?

Ei lähe kohe kuidagi, või täpsemalt -- ei midagi head, aga ka mitte mingeid katastrofe. Need valguse minutid, mis aegajalt on, tunduvad hallidena, kõik tundub kuidagi tähtsusetuna. Kui kõrvalt vaataks, arvaks, et tegemist on kergemat tüüpi deprekaga. Jah, ma tean, lõpeks kõik on endast kinni, ainult et kuidas ikka ja jälle vedada end juukseid pidi soost välja.