Ma ei tea mis on parem, kas peaga vastu seina peksta või saatusega leppida. Miski hääleke rinnas piiksub, et see esimene. Vaatamata sellele, et hirmsasti saab haiget, vast siis valu tundmine tähendab seda, et oled elus. Aasta tagasi ma siis meeleheitlikult otsisin tööd, oleks või hinge saatanale müünud kui ostja oleks leidunud :). Aga siis tuli see masu või mis ta nüüd ongi ja isegi minusugune lootusetu optimist sai aru, et mitte keegi normaalne tööandja ei palka kuuekümnele lähenevat töötajat. Niisiis ma andsin alla ja lõpetasin mõtetu tegevuse.Kõik mida kartsin, see ka juhtus, hinges olen, aga minu enesehinnang on nullis. Mõnikord tuleb selline tunne, et ei tohiks hingata ka täie rinnaga vaid nii tasakesi märkamatult. Mis ma siis teen: käin kord nädalas hispaaniakeele tunnis, paar korda nädalas kepikõnnil, koon sokke, loen ja vaatan telekat.
Ma tean, et ma peaks muutma oma suhtumist sellesse olukorda kuhu olen jõudnud, aga see viib aega, vähemalt praegu ei näe kuskil valguskiirt. Samas minu juhtlausegi on et, "kõik läheb mööda", ootame siis vaikselt.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar