Mirkku mälestuseks

Täna kell viisteist ja nelikümmend lahkus meie seltskonnast pärast pikaajalist haigust kass Mirkku. Oma viimasel elupäeval tuli ta veel kord üleskorrusele ja sõi viimaseks toiduks natuke vahukoort. Voodisse ta enam hüpata ei jõudnud, aga tõstsin ta sinna ja silitasin ta nurruma enne kui läksime arsti juurde. Tohter ütles, et tal oli südames tõsiseid rikkeid, neerud ja ilmselt ka maks ei töötanud ja ta oli hirmsasti kuivanud. Kuna Mirkku oli nii vana, siis mingid rohud oluliselt ta olukorda ei oleks aidanud, vaid lõpp oleks ikkagi olnud vaevarikas ja valudes. Seega tehti talle kõike kergendav süst ja Mirkku läks kasside paradiisi.

Mirkku oli väga isepäine kass ja pani kõiki ennast armastama. Üle kõige armastas ta vabadust ja isegi talvel tahtis korra, kaks õues käia. Minu emale oli ta truu kaaslane ja kuigi ta midagi vastu ei rääkinud, nad vestlesid tihti maast ja ilmast. Ema ütlebki, et Mirkku oli väga tark kass. Ilmselt me täna õhtul peame temale mälestusõhtu.