Crazy week

Inimese psüühika kestab palju, aga kui sinna ikka laetakse liialt erinevaid ja vastandlikke tundeid, siis tuleb selline segane tunne. Ja üle saab sellest ainult andes ajal asju parandada. Minu eelmise nädalavahetuse matused/juubelisünnipäevade pidamine + Marguse valmistumine ülikooliminekuks oli väga raske. Pealtnäha muidugi ega ma lollusi tegema ei hakanud ja enesevalitsuse ka säilitasin, kuigi aegajalt kippusid kummalised pisarad välja pressima.

Laupäeval ma lootsin, et mõnigi mu külalistest jääks meile ja saaks nii "по душам" vestelda, aga mis teha, kõigil oli "kiire". Ennevanasti tuldi kokku, vesteldi, oldi huvitatud teineteisest. Nüüd on kõik nagu natuke naljaks, kogunetakse, kiiresti, kiiresti süüakse, mõned lühikesed kõned ja aidaa. Kõigil on kiire oma urgu minekuga. Seksis kasutatakse vist sellist sõna "quickly". Seega oli mul eelmisel laupäeval kahed sellised.

Nädal muidu oli selline parim kui Soome keskmine, soe ja päikesepaisteline. Üritasin olla ka võimalikult palju õues. Tegin maasikapeenrad korda ja sissesõidutee ka puhastasime umbrohust puhtaks. Käisin kaks korda linnas, Margusele sünnipäevakingitust otsimas ja avastasin, et arvutikauplus, kust kõik meie koju vajalikud vidinad on ostetud, on läinud pankrotti. Pole enam Buldogi. Reedel käisin juuksuris, nüüd mul on eriti lühike soeng. Eilne päev siis oli pühendatud poisile kaasapandava nänni valmistamisele. 4 plaaditäit juustusaiakesi ja 5 pannitäit kaneelirulle. Suurema osa neist siis panime talle täna kaasa.

Tuletasin meelde oma kõrgkooli minekut 40 aastat tagasi. Mina olin kolm aastat noorem ja läksin kolhoosikülast pealinna. Margus läheb väiksemasse linna ja on juba sõjaväeteenistuse läbi teinud. Ma tean ta saab hakkama ja kõik läheb eriti hästi, aga nüüd ta siis läks kodust ära. Minu kõige noorem läks oma eluteele. Nüüdsest peale on tema kodu mujal. See peabki nii olema, aga ikkagi.