Kiri, mis on kirjutatud peaaegu 17 aastat tagasi

Tere

Kirjutan nüüd siis natuke pikemalt meie elust ja olemisest siin. Üldse olen ma varem kirjutanud emale, Annele ja Katile nii hetke elust ja mõttetest, nüüd on küll natuke nagu tõesti settinud ja pilt natuke üldisem ja mul on kavatsus kohe pikalt ja laialt kirjutada.
Oleme me siin Soomemaal juba kolm kuud elanud ja pole nagu vigagi. Kaks kuud olin koduperenaine ja tüütas ära. Nii kummaline kui see ka ei ole, aga kodus olemisest tunneb mõnu alles siis, kui seal olla ei saa. Nüüd kus ma poolteist kuud olen olnud kursustel, on laupäevad ja pühapäevad oodatavad, võib kodus olla ja pole vaja vara tõusta. Plaanid olid mul küll natuke teistsugused, tahtsin minna kas kohe tööle, või siis sellistele kursustele, kus saab mingi kindla eriala, pidasin silmas personaalarvuti kasutamist raamatupidamises, see oleks siis olnud midagi tuttavat, aga ei läinud sel aastal läbi, kahjuks järgmised algavad järgmisel sügisel.

Olen na nüüd "TYKO" kursustel, eesti keeles tähendaks see tööks ja koolituseks ettevalmistavaid kursuseid. Mida seal siis õpetatakse - kõikke: soome majandust, seadusi, õigusi, õppimisvõimalusi. See on teooria osas. Praktika osas käiakse töökohtades harjutamas - põhimõttel, et kas see töö, mida tahaksid teha üldse sobib sulle, kas tervis ja võimed vastavad töökohal esitatavatele nõuetele jne. Kursustel käimise eest makstakse raha 146 mk päevas + tasuta toitlustamine. Mulle mõjus see pahasti, võtsin 3 nädalaga 4 kg juurde. Mõelge ise - 2 korda kohvi + lisandid (saiakesed) ja lõunasöök (praad ja magustoit) ja portsjoni suuruse määrasid ise, sest see oli täieliku iseteenidusega restoran, nagu "Otsa" peal, ainult valik oli väiksem. ( Autori märkus: selline luksus lõppes uuest aastast ära ja kogu maa läks säästuliinile ja tuli üleaegade rängem majanduslik kriis, leidsin ma ka aja siia tulla)

Nüüd olen kolmandat nädalat harjutamas Tampere Ülikooli arstiteaduskonna juures, harjutan personaalarvutit. Selle kirja kirjutan ma ka arvutiga. Käisin kuu aega, nimelt 10 õhtul ka tasulistel arvuti kursustel. Olid need 2 korda nädalas poole kuuest kuni kella kaheksani õhtul. See oli küll lõbus aeg, hommikul enne seitset süstisin kodust ja jõudsin tagasi alles peale kaheksat õhtul. Siin Ülikooli juures on küll tore olla, rahvas on mõnus. Mul on oma kabinet, ukse kõrval on nimi ja puha. Algul oli lihtsalt imelik - no tuleb inimene paariks nädalaks pulli tegema, mis pagana töötegija ma siis praegu olen, aga eks kõigega harjub, nädala pärast kui siit ära lähen võetakse lihtsalt see nimesilt ära ja pannakse mõni teine. Pealegi eks ma ikka ühtteist ikka ära ka teen ja palka nad ei pea siit maksma. Tööl oleks siin tore olla, pidavalt mingid huvitavad uurimused. See mida ma praegu arvutisse panen uurib inimese psüühilise tervise ja elamistingimuste vahelist seost. Praegu on selline eeluurimine, järgmisel aastal viiakse uurimus läbi üheaegselt nii Soomes kui Eestis, see tuleb selline ühisuurimus. Oleks ma olnud õppinud sotsioloogiat võibolla oleks pisike võimalus olnud kaasa teha.

Kursustel meie õpetaja peab leidma kõigile õpilastele, muidugi nende endi kaasabil, kas kursused, kuhu minna edasiõppima või siis töökoha. Sellepärast käiaksegi harjutamas 4-5 eri kohas kahe nädala kauppa, ma olen nüüd küll 4 nädalat siin olnud, aga mis peale uut aastat saab - ei tea, sest õppima saab minna alles peale suvevaheaega, selle ajani tuleb midagi leida.

Nii palu siis minust, poistel läheb ka üsna hästi. Tiit kordab klassi, Urmas läks järgmisse. Margus käib lasteaias, räägib kodus kummalist sega keelt, mis koosneb eesti- ja soomekeelest ja lisab sinna sekka ise väljamõeldud sõnu. Vahepeal oli ta ka haige, arstijuures käimine + rohud läks maksma 300 mk. Mul endal oli algul terve hunnik pisi tõbesid, mingi haiguse jama rändas piki keha, kord valutasid kõrvad, siis kurk, siis selg ja käed ja neerud. Õnneks läksid ise üle. Aga nädal aega tagasi hakkas parandatud hammas valutama, see mida minul Eestis enne Marguse sündi järjest kolm kuud parandati, ikka üks rohi sisse ja teine välja, kuni lõpuks enne sünnitust peaaegu leiti, et peaks nagu korras olema ja pandi jääv plomm. Nagu näha pidas vastu neli aastat.

Nüüd siis nägu paistetas üles, ma olin nagu ühepoolega kuu, kaks ööd ei maganud, ühe päeva pillisin ja läksin hambaarsti juurde. Hammas enam ei valuta - rahakott aga küll. Arve oli 500 mk ja ega sellega veel asi lõppenud ei ole. Tehti röntgenpilt ja võeti vana plomm ära ning määrati ravi, rohud läksid lisaks veel sadase maksma. Nädalapäevad oli olukord päris normaalne, aga nüüd hakkasid miskipärast ka kõik teised hambad valutama, tea kas minna uuesti arsti juurde või loota, et ma siiski saan sealt pagana Helsingist oma passi kätte ja saan tulla Tallinnasse, et seal see vastik hammas väljatõmmata, kuna ilmselt pole teda võimalik parandada. Nii olen ma saanud siin nüüd kogeda kap. süsteemi häid kui ka mitte nii väga häid külgi. Bürokraatia on siin elujõulisem ja vähem mõjutatav kui liidus, sest teda ei ole tavalisel inimesel võimalik ära osta.

Seepärast ei ole me veel Helsinkist kätte saanud passe, mis on seal nüüd juba kolm kuud olnud. Ilma passita ei saa kuhugi riigist välja minna isegi kui oleks raha Kanaarisaartele sõitmiseks ( Autori märkus: Vaat seal ei ole ma veelgi käinud :) Ei saa Eestissegi, aga mul on piletid 29. dets "Otsa" peale võetud, kui hästi läheb ja passid enne kätte saame, võtan uut aastat vastu Põltsamaal Anne juures, kui ei - tõmman toru täis siin. Mul on ära peidetud liiter viina. Ilma passita ei saa ka "henkilötunnust", see on selline nr. Liidus nummerdati loomi, invantari, maju , tube - aga siin inimesi ja kui ei ole seda nr. ei saa midagi, ei toetust ega tööle minna, mida saab - saab õppida ja seda ma siis nüüd olengi usinasti teinud.

On mul siin ka juba külalisi käinud. Anti tuli siia juba enne mind, elab siiani saunas ja käib tööl, ilmselt on oma eluga rahul. Tal vedas tuli enne mind ja sai kummalisel kombel viisa 2 nädalaga, meie 3 kuu asemel. Lihtsalt kuratlikult vedas. Minuga koos tuli Anne, viis päeva oli ja läks õnnelikult tagasi. Ütles, et tema siia neetud kapitalistide maale ennast ärritama ei tule. Hiljuti käis külas Himanen Paul - vaatas ringi ja ütles, et siin on võimalik tegusid teha, ostis mikrouuni ja lubas kevadel tagasi tulla. Varsti peaks tulema Kati. Eks ta astu mõnikord läbi on kellega eesti keelt rääkida. Poistega ma räägin ka, aga see pole see.

Kui minult küsitaks kas ma olen õnnelik, ma ei tea. Kõik need hirmsad mured ja probleemid mis mind vaevasid Eestis - on kadunud, need jäid sinna, aga nagu oled kuulnud loodus tühja kohta ei salli. Siin on omad mured ja probleemid, pagulane nagu ma nüüd olen. Eestlaste jaoks olen pagulane ja äraandja, soomlaste jaoks võõras välismaalane. Hea on et ma vähemalt oma arust oskan üsna rahuldavalt soome keelt, kursustel tehti sellised intelligentsuse testid, mille täitmise juures mulle öeldi, et soome keele testi tehes ei ole mul tarvis eriti pingutada. Ma tegin need kõik ära ja mitte halvemini kui päris soomlased. Mõnedest koguni paremini. Eks ma pea end mõne kohapealt natuke kiitma kah. Ega midagi eriti ei olegi nagu juurde lisada. Palju tervisi, lõbusaid jõulupühi ja kui hästi läheb - kohtume.

Elvi
ps. Ega see arvutiga kirjutamine nii lihtne ei olegi, eile kirjutasin valmis ja tahtsin ära ka printida, aga ei saanud masinast kätte. Olen ma ju veel selles asjas üsna kobakäpp. Hea õnne peale kopeerisin ta disketi peale, lootuses, et ma ta täna ka kätte saan. Eile ma püüdsin üht varem kirjutatud kirja kätte saada, aga ei saanud. Kirjutasin siis uue. Muidugi masinaga on lõpp hea kirjutada, parandusi võid teha kui palju tahes. Veel mõni aasta tagasi tundus mulle võimatu mõtegi, et on vaja midagi juurde õppida. Olin kogu aeg arvamusel, et ma ei olegi võimeline sellises eas midagi eriti juurde õppime, igatahes ma eksisin - õnneks.

Tiit on väga rahul, kuna tema pruudi vanaemad tulid prega ka Soome, algul lepinguga tööle, aga eks nad ilmselt jäävadki siia. Urmasest ei saa eriti aru, mida ta konkreetselt mõtleb, aga ilmselt ta on oma eluga rahul. Margus on nii ära hellitatud juba Põltsamaal ema poolt, et tema tahtmisi on raske täita. Kogu aeg tahetakse midagi head ja hommikust õhtuni ollakse valmis video pealt multifilme vaatama. Põltsamaal olid nõudmised väikesmad, sest ta ei osanud nii palju tahta. Ja muidugi olen jälle mina see kuri ema, kes karistab. Selliselt see elu siin siis veereb. Mõnus oleks kui kuuleks ka Sinult kuidas Eestis elu läheb. kuidas seal elatakse. Ole tubli kirjuta kohe hästi pikk kiri. Omalt poolt loodan, et Eestis kõik hästi läheb. Aegajalt ma siis natuke melanhoolitsen. Paul pani hiljuti mind hästi paika. Tuletas meelde minu endist elu Õismäel ja võrdles praegusega, ei tea aga kergem hakkas tükiks ajaks. Selleks korraks siis lõpetan. Tervita tuttavaid minu poolt.

Loodan et kõik läheb veel hästi ja kohtume enne uut aastat Eestimaa pinnal, nägemiseni Elvi