pühapäev, 22. jaanuar 2006

Kui provintslane sattub pealinnas käima ....

..... juhtub igasuguseid naljakaid jutte. Iseenesest juhtuma hakkas juba enne, kuna viimasel hetkel avastasin, et ühed tabletid, mis on võetavad igal hommikul olid just eelmisel päeval otsa saanud ja kuna neid ostan iga kolme kuu tagant, siis olin kenasti unustanud neid hankida. Õnneks ei olnud minekut kindlaks kella ajaks ja jäi aega põigata aaptekki. Helsinkis otsustasin bussist tulles astuda sisse poodi ja võtta midagi Katsi juurde kaasa. Ilus kena, aga kui olin siis ostnud metroo pileti pärast seda ja kenasti laskusin maa alla, märkasin, et spordikotti, kus oli kingitus ja minu peoriided ei rippunudki üle õla. Joostes alla ja joostes teist eskalaatorit pidi üles, kuna lisaks kõigele ei määletanud kuhu see oli jäänud, põikasin pileti kassa juurde ja siis sealt poodi. Mul vedas kott oli kenasti kärus kuhu see oligi jäänud. Lilled ja käekotti olin võtnud, aga spordikoti, mis oli käekotist neli korda suurem ei. Meil pidi olema mõnikode must punkt, kus ei näe midagi, aga et see nii suur minu juhusel oli, ????

Jätkasin siis metrooga matka ja paar peatust enne väljumist sain kõne, väljas pime ka ja kõne venis natuke pikaks, lihtsalt sõitsin mööda. Egas midagi, tuli tagasi tulla. Pärast seda hakkas asi juba natuke ka sujuma. Kats oli mind küll pikkisilmi oodanud. Lobisesime siis pikalt poole hommikuni, õhtul käisime veel laudasid korda panemas. Sünnipäev oli mõnus, üle pika aja sai jälle kohatud sugulasi ja naljakas kõik minu vanused olid nii vanaks jäänud. Eriti need keda aastaid polnud näinud. Aga väga tore oli. Leo sai 65 aastaseks. Paulil oli gitarr kaasas, seega saime laulda ja mäletada vanu aegu. Tea kas neist haigestumistest, aga mul oli hääl kuidagi kähe. Ja enne seda söödud shokolaadi jäätis ei teinud asja paremaks, pigem vastupidi. Ennevanasti ma ka kodus ümisesin ja koristades laulsin, nüüd küll ei mäletagi, millal viimati on häält harjutatud. Ja pahasti roostes see oli. Panen siia ka mõned pildid.









Kommentaare ei ole: