Kõrva ja hammaste "epopöa"

Umbes aasta tagasi hakkas parem näo pool valutama, kuna oli talve algus arvasin külmetushaigust, mingil ajal jäi natuke ka järele, valu oli vaheldumisi kõrvas, suus ja kurgus. Mingil ajal jäi järgi. Ei valutanud siis kui midagi huvitavat juhtus ja oli pahem siis kui olin väga väsinud. Sel kevadel hakkas uuesti. Kuna nüüd oli kurk terve ja proteese kah suus ei olnud, hakkasin kahtlustama kõrva. Mitte mingit põletikku vaid juba kümmekond aastat mind vaevavat Meniere haigust. Selle sümptoomideks küll ei ole valusid, aga kes teab.

Nagu Eestis, nii nüüd ka Soomes on kohutavalt raske saada arsti juurde. Läks kogu kuu kui sain tervisekeskuse üld arsti jutule, see kuulas jutu ära, vaatas kõrva ja ütles, kõik on korras. Õnneks võttis mu juttu kuulda ja tegi saatelehe kõrvakliinikusse, kuna mul oli siiski diagnoositud too Meniere. Nüüd siis selle kuu lõpus, nimelt 31.oktoobril saan lõpuks minna kõrva-arstile.

Aga nüüd siis hammastest või õigemini nende puudumisest. Olen kuulnud, et mõned on oma proteesidega väga rahul ja peaaegu ei tunne mingit vahet omade hammaste ja proteeside kasutamise vahel. Minu praegused on teine põlvkond, poolteist aastat tagasi saadud. Nagu eelmitegagi on ülemised talutavad, aga alumistega on igavene jama. Nad teevad mu suu katki. Pealegi kui viisteist aastat tagasi on suus aset võtnud Punane lame sammaspool, mis aegajalt ärritub ja siis jälle rahuneb. 
Ja sellepärast ma alumisi proteese ei kasutagi - 600 eurot maha visatud.

Kuna sammaspoole määre sai otsa, tuli minna läbi tule, vee ja vasktorude et saada kätte tohtrionu või -tädi, kes kirjutaks retsepti. Seekord läks asi natuke kiiremini ja koguni nii kenasti, et sain aja arstile. Nii ma siis neljapäeval seadsin sammud polikliinikusse, see on see sama koht, kus ligi kaks aastat tagasi bussi alla jäin ja just nimelt hamba-arsti juurde minnes. Nüüd kui lund ei ole ja ma muidugi nägin triipusid bussi rajal ja muidugi teadsin mis ja kus polnud mingit tahtmist otse minna, aga rahvas muidugi peaaegu kõik kõndisid sealt kus ma alla jäin.

Aga nüüd siis hambaarstist. Vaatas suu üle, kirjutas retsepti. Kuna ülemised proteesid olid alumised oma hambad viilinud teravaks nagu vampiiril, siis minu palvel ta nüristas nad uuesti ära ja küsis, kas mul alumised proteesid kaasas. Olid, aga ei läinud suhu, kuna hambad olid läinud teise asendisse kui neid tehtes. Võttis siis arst näpitsad painutas ja proovis ja ollaaaaa läksidki jälle suhu.

Esimese päeva läks kõik hästi, teisel päeval hakkas valus, kolmandal jätsin ära ja hakkasin igemeid ravima, täna proovisin jälle panna suhu suure hulga proteesi kinnitiga, elasin üle.

Mis selle kõigega on huvitav, kõrv ei valutanud siis kui proteesid olid suus. Suu muidugi valutas.

Nokk kinni saba lahti, nokk lahti saba kinni.