Neljas jaanuar...

.... aasta oli siis 1922, kui siia ilma sündis pisike tüdruk. Tema vanematel oli juba enne neli poega ja pisitilluke tüdrukuke. Tollele vastsündinule pandi nimeks Maria. Ta ei jäänud pesamunaks, kolme aasta pärast sündis perre veel üks poiss. See oli lõbus ja kokkuhoidev pere, samas tolle aja kohaselt ka väga usklik perekond.

Mariast kasvas loomi armastav ja endas eriti kindel olev naine. Nooruses viis saatus ta väga mitmetesse maadesse, oli sõda, olid koonduslaagrid ja sunnitöö Siberis, aga ta tuli sellest välja, ega olnud isegi kibestunud, kuigi kaotusi oli ja muresid. Meenutades kunagi oma elu erinevaid etappe, lõpetas ta alati märkusega. Oli raske, aga saime hakkama. Me jäime ellu.

Tema suhtumine ellu oli kardinaalselt teistsugune kui suurel osal, kes siiani meenutavad kuidas toimus küüditamine. Minu ema ei süüdistanud ei sakslasi, kes tema koos ta õega Saksamaale laagrisse saatsid ega venelasi, kes neid Soomest välja nõudsid ja Siberisse saatsid. Ei, emale -  see oli selline aeg.

Ta elas peaaegu üheksakümne aastaseks, vanemaks kui teised, tema õde, vennad. Me käisime täna viimas ta hauale küünla, esimesel jõulupäeval käis meil külas mu vanem poeg, siis käisime tema pojaga jalgsi surnuaial.