75 päeva veel...

... lootused ja ootused on ikka hulga mõnusamad asjad kui hirmud ja kahetsused. Muidugi eks alati ole midagi oodata. Kuid ka otse enesest mõistatavalt karta. Inimese enese teha on, kuhu poole ta kaldub, lootuse või hirmu poole. Kuskilt kuulsin või lugesin, et kui lootusi enam ei ole on elu lõppenud, isegi kui hing veel sees. Hirm ja tuleviku kartus taas viivad ära kogu rõõmu ja värvid elult. Teisalt taas lugesin, et igast päevast ja hetkest tuleks leida midagi head ja tunda rõõmu ka täiesti igapäevastest asjadest. Vihmast siis kui ta sajab ja päikesest kui ta paistab, sellega ma olen täisesti nõus.

Eriti tore on oodata midagi, mis juba ette valmistab rõõmu. Nii, ma siis käin aga vaatamas mis ilusaid ja veel ilusamaid pilte on üleslaadinud, need õnnelikud, kes juba paradiisisaarel on käinud.