Aasta 2011 kokkuvõte ....

Käisin eile läbi oma blogi kirjutisi ja leidsin, et nüüd otsa saav aasta oli nagu maniakaal-depressiivne patsient. Ikka üles ja alla, õnne ja pisaraid ja koguni nii suurt kurbust, kus pisaradki ei tulnud leevendama. 

Mida ma siis sellest aastast kuskil tulevikus mäletan, kas ema lahkumist siit ilmast ja mehe haigestumist ja operatsiooni. Või seda, et sel aastal täitus minu täiskasvanu ea suurim unistus - ma käisin ära Austraalias, tuuseldasin sõbrantsiga mööda Euroopa pealinnu, võtsin osa muinasjutulisest pulmast Roomas, puhkasin mehega Thaimaal. 

Väidavad, et kõik nukker ja kurb aja jooksul tuhmub ja jäävad vaid head mälestused, nagu see südant soojendav vastuvõtt ema poolt kui tulin Euroopast. Ma pean aktsepteerima tõsiasja, et ema oli elanud pika elu ja ta elu õhtuosa minu juures oli hea ja turvaline. Pean mõtlema sellele, milline õnn oli, kui mehe vähk avastati ja opereeriti ära, et ma ei pidanud jääma üksi mõne aasta pärast. 


Mu mees norskab, nii mitmeid kordi ärgates öösel selle peale, olen krabanud padjad, tekid ja läinud kööki magama. Nüüd pärast operatsiooni kui ta oli tulnud koju, ma ärkasin ja nutsin heldimusest, et ta on veel mu kõrval. 

Aasta vahetub ja soovin kõigile tervist, rõõmu, õnne ja kõikide soovide täitumist, julgege soovida ja olge head, mõistvad ja armastavad oma lähedastele. Öelge kui väga te neist hoolite ja armastate. Kallistage ja naeratage, sellega võite muuta nii mõnegi inimese päeva päikesepaisteliseks.