... tuttav tunne ilmselt mitmetele usinatele perenaistele. Iga aasta vaja aga juurde keeta, aga pere ei jaksa ära süüa. Vanasti kui kõik kolm poissi veel kodus olid kulusid moosid ja said enne kevadet tühjaks sügavkülmik. Igal aastal luban endale, et ei tee enam mingeid varusid, aga ikka ja jälle rikun endale antud lubadust. No moosi ma sel suvel küll ei keetnud, aga mis nende marjadega teha, mahla punasesõstardest siiski ja siirupit arooniatest. Kurgi ajal marineerisin neid ja seenel käisin kah.
Tikreid sõin palju jaksasin ja lõpust tegin chutneyd, väga hea pikantne maitse kõiksugu liharoogade juurde.
Kasvas mul õuel üks kõrvits, kui aeg käes tõin ta majja ja jätsin seisma. Ühel päeval märkasin küljes plekki. Enam ei tasunud oodata, otsustasin teha kõrvitsat marinaadis. Aga väga raske olukord. Purke ei olnud kohe üldse. Jama lugu. Läksin poest otsima, no olid alles hinnad, tühjad purgid maksid enam kui teises poes koos mingi toiduga. Läksin revideerima oma moosi varusid. Nii ma siis need leidsin, pohlaõuna mood 2005. Tarisin üles, aga prügiämbrisse siiski ei raatsinud heita, maitse oli täitsa hea.
No mida teha, kallasin katlasse keetsin mitu tundi ja siis ahju plaadile 100 kraadi kätte küpsema, esimesest satsist sain sellist marmelaadi sarnast, hea kasvõi röstsaiale, teine oli ahjus jupp maad kauem ja sellest sain kommi sarnaseid, veeretasin suhkrus ja jätsin seisma. Eks keegi ikka kunagi ära sööb. Moosist vabanenud purkidesse sai kõrvits.
1 kommentaar:
Minul on üks sõstramahl keldris aastast 1994,paistab vaadates täitsa tore. Väike mälestushetk juures : selle viis üks mu tädidest oma õele haiglasse,kes aga selleni ei jõudnudki...Nüüdseks mõlemad ammu siitilmast lahkunud,mahl alles ikka...Kahju ära tarbida,kahju kallist käekirja peal vaadata,kahju kõigest ei-tea-millest...
Aga kas poleks allesjäänud asju kasvõi jõuludeks mõnele kodutule pihku pista? Kas teil neid nina all ei liigu nagu meil Eestis?
Postita kommentaar