... ma ei tea millal ja kust on mulle külge kleepunud selline ütlemine. Ma kasutan seda alati kui lõpetan kõne või kirja. Mida see iseenesest tähendab? Kas viisakam ütlus "lõuad pidada, edasi teenida"? Või on see minu sisse harjunud käsk vastupidada ja hakkama saada ükskõik mis tingimusel. Kas see on olnud minu viis tõrjuda valu ja igatsust ema järele.
Kolm aastat tagasi Turus tädipoja juubelil
Alles nüüd olen leinamises jõudnud faasi, kus leian endas vigu ja tegemata jätmisi, kuigi ema elas all korrusel ja nägime üksteist tihti. Nüüd ma mõtlen, et oleks pidanud käia tihemini temaga rääkimas. Olla temaga ja öelda kui tähtis ta on minule. Öelda tihemini, et ma teda armastan.
2 kommentaari:
eestlased on üldse kitsid ütlema. aga küllap Su tegudes ja hoolitsustes paistis ikkagi armastus välja. nii et ta nägi ja tundis seda. mis sest, et ei kuulnud.
Kummalised on selle leinamisega lood. Isa on mul pea 15 aastat surnud ja temast tunnen aegajalt ikka valusalt puudust.
Ema seevastu on oma dementia tõttu kümmekond aastat sisuliselt surnud, aga teda veel ei leina vaid mäletan teda sellisena nagu ta üks kord oli. Leinama hakan vist alles siis kui teda päriselt enam ei ole. Ja sellegi poolest kumbagi enam tagasi ei saa.
Postita kommentaar