Oma täiskasvanud ea suur unistus oli elada kunagi kuskil mere ääres, viiekümneselt konkretiseerus see - kuskil "lõunamere saartel", noh enamvähem nagu Vahemere ääres. Kohas, kus alati oleks soe, mere kohal kaljunukil, kust alati võiks kõndida alla ja minna ujuma.
Aeg läheb ja unistused muutuvad. Nüüd ma mõtlen, et piisab kui vahetevahel võib aknast piiluda üle lauluväljaku merele, või kõndida pool kilomeetrit Pärnu randa, sest ega see Vahemerigi ei ole talvel soe ja kaljutipust alla küll pääseb, aga kuidas tagasi saab?

Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar