Suvel vanaema juures...

Lugesin siin blogisid ja üks neist puudutas hinge. Ise elasin samuti enne kooli minekut koos vanaema, ema ja ema noorema vennaga koos, kuni ema läks mehele ja onu võttis naise. Vanaema, kes oli selle ajani olnud minu kasvataja, ei olnud emal aega, pidi raha teenima, kaotas järsku oma kõige lemmikuma, olin siis 6-7 aastane, ja kuna ta elu oli olnud väga raske, sõja ja kõigi nende väntsutuste tagajärjel, kaotas mõistuse. Ta elas küll veel kümmekond aastat ja suri järgmisel päeval kui sain 18 aastaseks. Minule vanaema oli see, kes hellitas ja lohutas, vahel ka karistas, nõgesed olid vastikud kui nendega vastu paljaid sääri sai. Mäletan kuidas istusin vanaema süles, oma ema armastust õppisin tundma kümmekond aastat enne tema surma. Nüüd hea mäletada seda rõõmu, mida ta tundis kui kuskilt kaugemalt tulin koju.

Minu pojad veetsid tavaliselt kõik suved maal, vanem mehe vanemate juures noorimad minu ema juures. Mõnikord olime muidugi kõik seal või teisal ka koos. Rohkem küll mehe vanemate juures, seal oli vaja teha rohkem tööd ja seal olid suuremad ruumid. Tollest ajast on jäänud meelde, et ainult ühe suvepuhkuse olin ära, kuna olin talvel Pjatigorskis sanatooriumis ja seetõttu suvel tööl. Samuti oli suvel tavaline, et reede õhtul pärast tööd oli vaja minna maale ja pühapäeva õhtul tagasi. Ei tulnud sellist mõtetki, et ise kuskil suvitaks või nii.

Ise pole veel saanud lapsi laenuks, võib-olla järgmisel aastal. Loodame, loodame. Ja naudime igast hetkest kui sattume olema koos meie silmateraga.