ema viimane sünnipäev
Kui nüüd hakata tahapoole mõtlema, siis suuremad nutud olen nutnud mitte kurbusest vaid just jõuetusest, olukordades, kus ei ole kuidagi midagi saanud ise teha, siis kui kontroll oma elu üle on minu käest ära. Ilmselt seegi on üks põhjus, miks olen eriti ettevaatlik kõiksugu alkohoolsete jookide tarbimisel. Kõik on hästi kui ise võin otsustada ja juhtida oma elu.
Aegajalt kui lähen alla korrusele, kus ema elas, peatun ta pildi ees ja tuletan meelde just neid hetki kui olin tulnud koju ja milline rõõm oli emal mind taas näha. Ma usun, et see rõõm on tal alati olnud, aga suurema osa minu elust ta seda ei näidanud välja, alles viimastel aastatel. Siit tuligi meelde kõigile oma lugejatele soovitus, öelge oma kallitele nii tihti kui võimalik, kui väga nad on teile kallid ja kui väga te neid armastate. Siis kui teid või neid ei ole, ei ole ütlejat ja mahajääjatel on tühi koht hinges.
2 kommentaari:
See on väga tuttav tunne. Ma pole ka kunagi suur alkoholi tarbija olnud, aga olin ka 3 aastat täiskarsklane, sest ma ei olnud endas väga kindel. Õnneks ei tekkinudki kiusatust.
Mälestused, aga elavad meis edasi.Millegipärast jääbki meelde ainult kõik hea ja ilus.Just janipäeval ja jõulude ajal tunnengi ma kõige suuremat igatsust ja kurbust. Ilmselt sellepärast, et need on ju perepühad.
Vot see suure häälega nutmise värk on mulle ka eluaeg võõras olnud. Ei saa sellest aru, kuidas nii saab ja üldse... kuni ühe päevani. See, kes mulle haiget tegi, seisis mu vastas, vaatas suurte silmadega otsa ja püüdis mind mõista. Vaikselt nutta tihkumisest polnud enam abi, ma varisesin sisimas täiest kokku ja nutsin kõva häälega. Ta hoidis minust kõvasti kinni, et ma maha ei kukuks ja oli ilmselt vägagi šokeeritud. Nüüd tagasi mõeldes, tundub endalegi täiesti uskumatu aga siis ei olnud mõtlemiseks aega ja keha tegi, mis ta tegema pidi. See ei olnud enam minu kontrollida. Võimas värk.
Postita kommentaar