Minu sugupõlvel on olnud laiskus peaaegu samasugune patt nagu valetamine ja varastamine, igatahes minu lapsepõlve kodus oli nii. Alati pidi midagi tegema, niisama olla ei saanud, päeva ajal pikali võis olla vaid siis kui olid tõsiselt haige. Sõnad “ei viitsi” olid täieliku tabu all. Jutukate lugemist ei vaadatud samuti hea pilguga. Hoopis teine asi oli õppimine. Ma usun, et mu ema ikka imestas kõvasti kui palju kohustusliku lugemise nimekirjas oli raamatuid. See on nii eeljutt.
See suvi on toonud minu ellu väga palju positiivseid muutusi ja võimaluste avanemine on tinginud vaimse “ülesöömise”, naljakas küll, aga ka positiivsed muutused kui neid on väga palju väsitavad koledasti. Eriti kui oli vaja teha lühikese aja jooksul kogu pere suhtes tähtsaid otsuseid. Sellele kõigele lisaks USA
külastamine ja eriti tihe programm kohapeal, millest pean kiitma meie vastuvõtjat, suur, suur aitähh sulle, ning kojusõidu jetlag tingisid üle mõistuse väsimuse. Mitu, mitu nädalat ma ei saanud koguni arvutit avatud, ja kui, siis ainult posti lugemiseks.
Tasapisi andis väsimus järele, aga nii mõnus oli väsimusest toibumise põhjenduse all edasi lükata vajalikke töid ja toimetusi. Seega ühel päeval hakkas endalgi häbi, kuna tunnetasin selgesti sulaselget laiskust ja tegemata asjad lausa karjusid mu peale.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar