… küsis sõbrants natuke aega tagasi. Vaatasin talle arusaamatuses otsa ja vastasin, et loomulikult Tamperes. Seal on kõik just nii, nagu ma olen 20 aastaga oma mehe abil oma kodu välja ehitanud ja ega see veelgi ei ole valmis. Mul on köök, mis on samal ajan nii elutuba kui ka kabinet, Muidugi diivan ja pliit ei ole tavamõttes nii head naabrid, aga eks ka ennevanasti oli rehetuba see, kus tehti süüa, käsitöid, veedeti aega ja isegi magati. Minu köök on selline. Sest ka mina aegajalt magan seal kui mehe norskamine mõnikord ületab taluvuse piirid ;)
Sauna kõrval on töötuba, kus on kangasteljed sees ja ootan kannatamatult, millal pääsen taas kaltsuvaipasid kuduma, pealegi kui sain natuke aega tagasi ühe pere hunniku riideid, millest lõikan ribasid vaipade jaoks. Ja muidugi aiamaa, ei ole vaja sõita kilomeetrite taha vaid astud uksest välja ja toimetad. Nüüd on see siirdunud talverahule.
Nii, aga Tallinn, Pärnu, pinnis sõbrants edasi. Noh, esimeses on mul nüüd pisike kohvri panemise koht, vaatega merele. Alati kui seal olen, vaatan aknast, kas meri on ikka alles :)
Vahepeal oligi natuke orb tunne, kui oli vaja teiste nurkades oma asjadega olla. Sõpru ja sugulasi on palju, aga ega kaua ei saa ju kuskil olla. Ja mina olen tavaliselt selline liikuv tüüp. Külla minnakse, ollakse ja minnakse ära, aga mina tulin oma kodinatega, ja kukkusin mööda ilma ringi tuiskama. Nüüd seda muret ei ole.
Aga Pärnust saab meie suguvõsa suvekodu.
Seal ei ole argipäeva. Aga elamiseks on vaja just nimelt halli rutiini ja argipäeva. Juba vanasti tundsin alati suurt rõõmu kui pärast puhkust läksin tööle. Rutiin oli see, mida ma vajasin.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar