Enneuni - põhjus või tagajärg ????????

See, et reisimine mulle nii verre on läinud või teisitisõnu, et olen lootusetu reisihoolik, teavad selle blogi lugejad juba ammu. Ema aru ei saa, ta ütles suisa, et ei läheks nii kaugele kui pealegi makstaks. Eks meid ole mitmesuguseid.

Aga reisimine on kallis lõbu ja kui ikka väga aus olla, siis minul selleks eriti vahendeid ei ole, aga näiteks suuremal osal alkohoolikutest ka ülearust raha viina ostmisks ei ole, see ei ole takistuseks oma mõnuainet hankida ja tarbida. Ja mina pole üldse targem. No kui, siis sutsu võrra :)

Kui siis sügis ja pime aeg hakkas tulema, hakkasid ka mõtted üha sagedamini sooja maa poole kiskuma. Ma natuke ikka lootsin, et saaksim mehe nii kaugele, et läheksime jõulu all kuhugi, aga mida aeg edasi jõudis, seda selgemaks sai et need lootused ei täitu ja ega nad täitunudki. Mida aeg edasi seda enam masendus surus peale ja mingit lootuse raasu ka ei olnud, ees oli vaid pikk, külm talv, pakased ja vähem külmad kuid see-eest hallid ja masendavad päevad veerisid. Keerutasin aga vardaid ja valmis sokipaar teise järel.

Aastavahetusel kui Margus kodus oli sain netti sokipoe üles riputatud, aga siiani pole keegi neid endale tahtnud. Õnnetud nad ei tea kui soojad ja mõnusad minu sokid tegelikult on. Nende kahju.

Ja siis ühel öösel just enne ärkamist nägin unes, et olen kuskil reisil ja pakin kohvrit koju minekuks. Nagu üsna paljudel naistel on ka minul kodus nii mõnigi unenägude seletaja. Ega ma ausalt öeldes eriti ei usu, aga usun kah. Lõin siis raamatu lahti ja otsisin, mida see peaks tähendama - reisile minekut lähemal ajal. Vaat see oli pauk, mis äratas minus peituvad ürgsed kired. Umbes nagu inimesele, kes on leppinud peatse lahkumisega öeldakse, et on leidunud uus meetod, mis teeb terveks ja siis ärkab lootus, mis tegelikult on ju kõige liikumapanev jõud.

Mina siis käisin läbi kõik viimse hetke kohad ja kõik reisibürood ja mitmel korral andsin ka mehele mõista kui väga ma tahan reisile minna. Kuni üks neist reisipakkumistest läks minu valupiiri allapoole ja tegin otsuse, et lähen. Saab mis saab. See oli siis poolteist päeva enne lennuki starti. Kui eit ikka nii hull on, siis ei aita muud kui lasta tal minna, mõtles minu mees ja maksis oma krediit kaardiga minu reisi kinni.

Siis jäigi ööpäev aega kohver pakkida ja minna. Nüüd tagantjärgi arutan endamisi, et kui ma seda und ei oleks näinud, siis ma ka sinna reisile ei oleks läinud, ma olin juba peaaegu leppinud sellega, et kui ei saa, siis ei saa.

Aga mul on hea meel, et sain endas jõudu teha otsus minna, kuna need seedehäired jäid ära, thuh, thuh, thuh ümber vasaku õla. Kaks nädalat "paradiisis" nullis mugavalt ära kogunenud sapi, ja taas tunnen end elavat. Isegi nõudepesu tundusi üle hulga aja päris OK ja söögitegemine lausa nauding. Aeg on kah 2 nädalat läinud kevade poole ja teist päeva paistab ka siin päike. Paari nädala pärast peaks algamagi kevad. Kõiksugu linnukesed säutsuvad ja lund on mu äraolekul sadanud peaaegu pool meetrit.