Tähtpäevad ja nende tähistamine

vasakult paremale: tädi Kati, vanaema ja minu ema Maria. Foto on kuskil 1944 aasta alguse poolel Soome Raumal võetud, enne seda kui kõik viidi ära Uraalide taha.

Ema omal ajal kurtis, et tema sünnipäev on nii pahas kohas, et keegi enam ei jaksa siis seda tähistada. No jah - 4. jaanuar. Minu vanaemal oli veel hullemal ajal - 7. jaanuaril, seega kui ta oleks elanud, oleks täna saanud 120 aastaseks. Temast ongi mul jäänud kõige paremad mälestused. Kuigi ulakuste tegemise eest sain mõnigi kord nõgestega jalgadele, oli vanaema see, kes mind pisi tüdrukuna tõeliselt armastas ja seda ka välja näitas. Ma arvan koguni, et tema oli ka see, kes sai minusse istutatud kogu selle soojuse, mida nüüd on saanud nautida minu lähedased ja sõbrad.
Eile oli taas 20. pulma-aastapäev, mida mina enam ei jõudnud tähistada. Kogu see aasta lõpp on tundunud selliselt saepuru närimiselt, tuju ei ole ja siis on raske teeselda lõbusat. Nii mööduski eilne päev nii, et mees limpsis shampust ja mina jõin teed ja kudusin sokki. On seegi omamoodi tähistamine.