Tuli nädal tagasi vastu ööd, vilkus mõned päevad ja lahkus esmaspäeval vara hommikul. Ma saan aru ja nii on ka õige, aga siiski on natuke valus. Kui viimane lastest iseseisvub ja kõik muu on talle tähtsam kui meie siin kodus. Jah ta vabandas tõsiselt kui laskis jalga 15 min enne temale tehtud lõunasööki. Pühapäeva hommikul kui läksin äratama, küsisin millise rongiga on minemas tagasi. Ütles et järgmisel hommikul. Ok. Aga kui ta siis poole viie paiku mainis, et läheb siiski õhtu kuuese rongiga, oli tegemist, et kõik ettevalmistused teha. Sain hakkama. Raudteejaamas selgus, et ei olnud enam pileteid. Tagasisõidul selles autos oli vähemalt üks väga õnnelik inimene. Ei tarvitse arendada mingeid huvitavasid vestlusi või muud, piisab kui saab olla samas ruumis inimesega, keda armastad.
Keegi kuskil küll ei olnud minuga rahul ja karistas - tagasiteel läksid meil auto pidurid, siiski saime õnnelikult koju. Nüüd on 3 rattal pidurid ja neljas teeb nägusid.
1 kommentaar:
Aitähh! Ma nüüd saan palju paremini oma emast aru. Tean ka kuidas tema vastu parem olla.
Postita kommentaar