Kui siin suvel poiss sõbraga veriselt tülli läks ja paugupealt kodutuks jäi, oli ka minu närvikulu tohutu. Siit tööle oli siiski üle 70 km ja seda vahet esimesse vahetusse minna või õhtusest vahetusest tulla on päris raske. Kõik siiski järjestus, närve ja raha kulus, aga nüüd on poisil oma korter, pole vaja kütta ja soe vesi on kah, lisaks jalutades jõuab 10 minutiga tööle.Ah, et milleks see kõik hea oli. No eile sain kuulda, et see maja, kus ta veel suvel elas, põles maani maha. Õnneks sõber, kes oli töötu, ei olnud kodus. Hing säilus, aga kõik läks. Kurb. Ma ei taha mõeldagi, mis oleks juhtunud kui seda tüli suvel ei oleks tulnud, sest poiss käib tööl ja oleks kindlasti öösel kui tuli lahti läks, sügavas unes pärast õhtust vahetust olnud.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar