Kiire nädal

Esmaspäev oli teadagi pühendatud hispaania keelele, teisipäeval ja kolmapäeval olin Kolhos Satul külas, neljapäeval käisime kinos vaatamas järjekordset Potterit ja täna shoppain emaga.

Satu on minu töökaaslane Muumilaaksost ja eelmisel aastal kui olime Margusega maasikaid korjamas, elasime ju tema kodus kolm nädalat. Oli plaanis küll minna varem külla, aga ikka juhtus nii, et midagi tuli vahele. Sel korral neti kaudu sain rongipiletid ja teisipäeval kell 10:05 istusin tuhhtsuhhis ja tund aega hiljem olin juba seal. Naljakas oli see, et tema kodu tundus nii omasena, kuigi üle aasta selles möödas kui seal olime. Tegime õhtupoolikul pika jalutuskäigu ja nii palju oli rääkida nii temal kui minul. Teisel päeval kui hommikuvihm lõppes läksime pohlale. Kahju et tal korjajat ei olnud, aga noh ikka saime kahe peale poolteist pange marju. Aeg läks nii kiiresti, et peaaegu oleks rongist maha jäänud.

Kallis abikaas oli kodus muidugi ära kasutanud minu äraolekut ja oli natuke haige kui koju jõudsin, noh selline pohmelli tüüpi haigus oli tal. Satu oli ostnud ilmselt Eestis ka tuntud noore kirjaniku Sofi Oksaneni romaani "Puhdistus", ta laenas seda mulle lugeda. Nüüd on see loetud.

Muljed: Kuna esialgselt see oli kirjutatudki näitemänduks, siis oli seal minu jaoks liiga palju draamat. Kuigi mina olen sündinud ja 40 aastat elanud Eestis, ma ei leidnud midagi mis oleks olnud "jah nii need asjad olid" tunnet. Vastupidi. Aga noh minu ema ju tuli Eestisse kuskil 47 aastal ja mina tulin ära 90:ndal, seega jäi kogemata segane aeg üheksakümnendate alguses, ega tea ka sõja aegsetest asjadest.