teisipäev, 2. juuni 2009

Suvi tuli, suvi läks ...

... kas enam enne talve veel nii sooje päevi tuleb - tõesti ei tea. Siiski on hea, et jõudsin neist nautida ja eelkõige kekata järve rannal on täis pruuni nahaga. Samas ei mäleta kas kunagi enne olen mai kuus ujumas käinud, sellel suvel olen juba 2 korda rohkem kui eelmisel, siis käisin ühe ainukese korra järvel. Vesi oli muidugi poole külmem kui Thaimaal, aga ära proovisin ja ega ma kringliks ei külmunudki.

Täna tõime tomatitaimed ja 3 karpi räimi, need siis tuleb õhtul kasvuhoonesse istutada. Kalas pidi olema nii palju fosforit kui tomatitaim vajab ja naturaalsel kujul, ei miski kunstväetis. Seega mu tomatid tulevad mahetomatid.

Olen taas siirdunud omale toiduratsioonile, reisi ajal sai natuke patustatud, märgatavalt palju söödud puuvilju, banaane, ananasse jm. Eriti mulle meeldisid need sõrmepikkused banaanid, need olid nii mahedad ja magusad. Samas ega ma eriti tihti väljas söömas käinud, seega kaal ei pääsenud tõusma, pigem kaalulangus peatus. Eks tuleb hakata taas tõsiselt mõtlema mida suhu paneb.

Eile sai käidud silma-arsti juures järelkontrollil ja midagi ärevaks tegevat ei ole. Täna on ees diabetes uuringutes uus osa - mälu uuring. Mäluga mul oli probleeme eelmisel aastal, nüüd näib olukord olevat rahunenud, näis mis testid näitavad. Selles kuus tuleb veel käia hambakive eemaldamas, oma arsti juures.

Kuna olen nüüd ametlikult mahakantud inimene, ehk töötupensionil, siis vähendasin ka väljaminekuid, sulgesin lõplikult lauatelefoni ja oma mobiili. Tolle viimase sulgemine oli tapvalt keeruline. Sonera poes nad sellega hakkama ei saanud kuna mul oli mingi nädalavahetuse edu. Helistasin siis kliendi teenindusse ja sain nii, et kuni sept. lõpuni kuni see diil on, on telefon ainult kõnede vastuvõtuks ja pärast seda lepingut suletakse lõplikult.

Interneti ma siiski kinni ei pane, eks mees hakkab maksma, mis teha kui minu pins on 265 euri - tulumaks.

Kaks nädalat üksi kaugel oli eriti hea asi. Ma sain ikka hästi puhatud, eriti närvid, eraldusin oma probleemidest ja nüüd need enam ei olegi nii koledad. Minu kõige suurem probleem ongi, et kogu elu olen hakkama saanud ise, ja nüüd tuleb tunnistada, et endast pole kuhugi. 60 aastat elasin, elumõtteks oli töö ja ise hakkama saamine ja tulemused. Tühjus.

Teisalt minu ema, kes kogu elu tegi rasket tööd ja korjas raha hoiukassasse, sai kokku sellisegi suure summa kui 10 000, ühel hommikul ärgates oli kaotanud kõik, sest 1000 krooni on võileiva raha. Mina raha ei kogunud, võlgu pangale nüüd tuli, aga alati aitasin oma lähedasi, eks nüüd on minu kord võtta vastu abi.

Aga pole viga, katus on pea kogal ja mind armastavaid inimesi on minu kõrval.

Kommentaare ei ole: