kolmapäev, 28. jaanuar 2009

Kogukondsus ja individualism...

Wikipediast laenatud ...
Laumaeläimet ovat eläimiä, jotka elävät laumassa muiden samaan lajiin kuuluvien eläinten kanssa. Esimerkiksi sudet saalistavat laumassa. Ketut taas ovat yksineläjiä, jotka eivät viihdy laumassa, täten kettu ei ole laumaeläin.Ihminenkin on laumaeläin läheisten sukulaistensa apinoiden tavoin. Ihmisapinoille heimojen muodostuminen oli elintärkeää noin neljä miljoonaa vuotta sitten. Ihmisapinat eivät olleet vielä silloin älykkäitä. Heimojen muodostuminen oli geneettisen mukauman tulos. Laumojen muodostuminen oli ja on edelleenkin tahdosta riippumatonta eli vaistonvaraista. Keräilijä-metsästäjä yhteisöt alkoivat muodostua kaksi miljoonaa vuotta sitten. Neljän miljoonan vuoden heimoelämisen jälkeen voidaan varmasti olettaa ihmisen olevan vaistomaisesti laumaeläin.

Eesti keeles on sellest hästi kirjutanud eelmise aasta päevalehes Sandra Jõgeva

Praegusel ajal idealiseeritakse individualismi, aga kas selline nõrk olend kui inimene oleks looduses hakkama saanud ilma karjainstinktita - üksi. Arvan, et ei. Mõned muidugi ütleks, et maakera oleks palju paremas seisus kui sellist liiki ei oleks üldse olemas. Kuna me olemas oleme ja ilmselt iga liigi siht on ka tulevikus olemas olla, siis liiga kaugele minna individualismiga ei tohiks.

Igas kogukonnas on neid liikmeid, kes ei suuda veel või enam endale vajalikku - toitu, kehakatet, peavarju, mida iganes hankida. Veel natuke aega tagasi oli see ühiskonna pisema raku perekonna mure, aga siis hakkas ühiskond perekonda aitama ja siin me siis oleme. Riidleme vanematehüvitistest, lastega perekondade toetustest, pensionidest. Muidugi ma saan aru, nii kaua kui pered majandasin end ise: talud, väikesed ühepere ettevõtted, see oli omaette loogiline. Linnastumise ja suurte ettevõtete puhul tekkis ju vajadus mingi pensioni taolise järele, nüüd aga üritatakse saada inimesi rohkem lapsi kasvatama, on siis mõeldud ka oma moodi neid aidata, sest loogiline ju on, et lastetu perekond kulutab kõik endale, nii aja kui vahendid, aga kui on lapsed ja neid palju, siis ka töö, mida perekond teeb pärast tööpäeva, on kordi suurem, kuludest rääkimata.

Loomariigis on nii, et hoolitsetakse ainult tuleva põlve eest, usun, et aastasadu tagasi vanurite eest nii palju ei hoolitsetud, oli ju eluigagi poole lühem, nõrgemad surid lihtsalt ära. Lugesin ühest kaugel põhjas elanud hõimust, kus vanur, kes enam enda eest ei suutnud hoolitseda ja isegi end ei suutnud lõpetada, palus oma poega teda aidata selles küsimuses. See oli loomulik käitumine seal maal ja nendes tingimustes.

Kuhu ja kuidas areneb edasi meie ühiskond?


Kommentaare ei ole: