Kus kohas sugulased tänapäeval saavad kokku, sünnipäevi ega juubeleid keegi enam jaksa pidada, pulmi kah ei korraldata, vaba-abielud on tulnud jäädakse, jääb üle ainult matused. Sinna veel minnakse andmaks viimast austusavaldust lahkunule, minu poisid ei olnud näinud suuremat osa sugulastest kümmekond aastat. Tarvastu Peetri kirik on muidugi väga ilus. Kirikuõpetaja oli noor naine ja rääkis väga südamlikult ja hingeminevalt. Muidugi oli seal külm, ikkagi novembrikuu. Minul juhtus ka sel matkal väike käpakas. Jahmisin fotokaga ja unustasin võtta kimbu, õnneks keegi teine tõi selle siiski kaasa. Ja nagu alati fotoka akuu sai poole pealt tühjaks, olen tõeline kopakas. Lõpuks kõik läks hästi, peieruum oli tuttav, olin seal ka aastakümneid tagasi olnud. Lauanaabriks sattus härra, keda ei olnud kohanud kümmekond aastat. Meenutasime vanu häid aegu, vaidlesime teemal "tegu ja tagajärg". Ja tagasi sõites dikteerisin oma poistele "millised peavad olema minu matused". Ja kuna me ei ole olnud kunagi üks hall perekond, siis ei kavatse ka sellisena siit ilmast lahkuda. Ega ma muidugi kontrollida saa, et nad nii ka teevad, aga loodame. :)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar