Miks on nii raske öelda "Ma enam ei jõua, aita mind..."

Pärast pangas käimist läksime kepikõnnile ja järsku hoomasin, et ma kõndisin sirgeseljaga ja pilk kaugele ette suunatud. Tavaliselt olen viimasel ajal mitmetel kordadel pidanud end teadlikult korrale kutsuma ja natuke sirgemalt käima sundima, kõrvalt vaadates ilmselt kõndinud nagu saja aastane, pea kumaras, pilk jalgade juures ja õlad lontis. Millest nüüd selline muutus. Aga see suur koorem, mis painutas mind looka, on nüüd jaotatud kahe peale ja mulle on kinnitatud, et ma ei ole ju mingi koormahobune, kes peab üksi edasi rebima vere maitse suus. Miks ma juba ammu ei palunud abi, miks ladusin aina enam endale koormat ja vedasin. Ma ei tea, nii raske on paluda abi, kui tead, et ise oled end soosse ajanud. Soovitus kõigile, kui on raske tuleb paluda abi, mingil kombel see ka alati tuleb.