Kuidas metsa hüüad, nii mets vastab ...

Kui nüüd omad jutud viidud nii kaugele, et need omaette lahenevad, läksin hommikul kohe oma käsitöötuppa ja istusin kudumistelgede taha. Löök löögi järel kindlalt kuid aeglaselt valmis järjekordne kaltsuvaip ja taustal jutustas pleier lugu palgasõdurist Petersist. Aga siis tuli mees ja ütles, et emal on mingi asi, nagu ikka taolisel juhul tuli katkestada töö ja minna kuulama, mis ja kuidas, tahtsin siiski need paar lõõki veel teha, et siis hea alustada kui tead kuhu poolelijäid. Siiski seda ei saanud teha kuna mamps oli otsustanud tulla mind ootama välisesikusse kus on külm. Ok. Läksin siis paugupealt.

Mis mureks, oli vaja viia kiri posti ja käia pangas toomas rahad arvelt maha. Esimene mõte, aga ma lähen ju homme nagunii linna ja eks siis säti ka need jutud joonde. Aga ema seletab, tema tahtnud täna minna, aga lund kõik kohad täis ja ei jõua. No ma pean tunnistama, kui minu ema on midagi otsustanud, siis nii ka peab toimuma. Suurema kaalumiseta ma lubasin kohe minna. Omaette mõtlesin 15 min hiljem juba bussis, et kuidas mina võin oma lastelt oodata mõne palve täitmist kui ma ise olen selline "teen kui jõuan". On ju väga selgesti meeles need mõned korrad kui ootad ja ootad ja midagi ei toimu, kes on unustanud, kel pole olnud aega. Kuidagi olen hoomanud, et mõnikord tundub, et oma aeg saab otsa, ei ega ma muldvana ei ole, aga ega sinna enam eriti palju aastaid pole jäänud, et võiks midagi tulevikku lükata ja vaid oleleda. Seega emal on veel vähem aega, ja mina ei saa anda tal ennast oodata.