Tea kas see on sellest, et Eestis käies ma planeerin oma sealoleku aja liiga täis, aga iga kord väsin üha enam ära. Nii ka nüüd. Veel täna liigun ringi nagu kerges joobes, kuigi tilka hinge all ei ole. Eks omaette raske oli ka see, et üks öö jäi vahele. Olgem ausad. Magasin 6 minutit. Ausalt. Ma lihtsalt sain kõik valmis 3:39, pugesin põhku ja äratuskell helises 3:45. Hea mõte oli võtta kaasa autosse padi ja kerge tekike. Tagaistmel siis vedasin end kerasse ja magasin siis kohutava muusika kiuste vast veel tunnikese. Igal juhul laevas juba natuke erksam olin. Ex-ämma matus oli siis põhjus minna, aga tegelikult sain selle varjul käia vaatamas oma pisitillukest pojapoega. Väga vahva "vanamees" on. Sülle tegelikult ei julgenud võtta, ega ma kartnud teda katki teha, lihtsalt kartsin, et võõralt maalt toon võõraid pisikuid, ta ju veel nii pisike. Ja nii võrratult kallis.Mul oli nii hea meel, et mu teised pojad said kah ära näha oma pisikese vennapoja. Ja see hetk kui mina ja minu pojad olid kõik samas ruumis. Nüüdsel ajal juhtub seda kole harva. Seega need hetked on eriliselt hinnalised.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar