kolmapäev, 9. juuli 2008

Sain eile postist paberi, mis reguleerib minu vanaduspõlve heaolu.

Selle paberi järgi on pension alates 63. eluaastast, 151 eurot siia lisandub veel 72 eurot, mida saan riigitöös olemisest ja muidugi midagi peaks saama ka Eestist, olin ma seal ju tööl kogunisti 20 aastat. Ema kes oli tööl 40 aastat, saab natuke peale 200 euro, jagame pooleks :(, ei midagi kenat. Minu arust isegi Eestis on selle rahaga raske hakkama saada. Lohutus, mul on mees ja me elame omas majas. Aga küsimus ei olegi selles, et ma külmas ja näljas tulevikus oleks, aga iseseisvus kaob, kui tunnetad, et tegelikult oled ülalpeetav. Minu jaoks olla ülalpeetav on kõige hullem asi maailmas, kitumine raske haiguse käes voodis on muidugi veel hullem. Kes küll on minule sisse süstinud selle, "ma pean ise hakkama saama, nui neljaks" ellusuhtumise. Tegelikult mamps on selline, ju tema on kõiges süüdi. :)

Kommentaare ei ole: