kolmapäev, 16. juuli 2008

Maasikamaal

Kui Margus tuli eile sôidueksamilt ja teatas, et ta ei saanudki läbi, olin ma väga tôsise otsuse ees. Kas helistada ja tyhistada kôik kokkulepped, vôi minna ja vaadata mis saab. Nii ma siis tegin nii, nagu bolshevikud 17 aastal, "hakkame peale ja vaatame, mis saab".

Möödaminnes heitsime Mikko ôele talle tehtud pôrandavaibad yle ukse sisse, jôime tassi kohvi ja jätkasime pôhja poole. Leidsime yles Satu kodu ja pakkisime autost kraami maha. Et hommikul ei tuleks paanikat, otsustasime käia ka maasikakorjamis kohas. Muidugi kuna Margusel juhiload olid kehtetud ja mina ei ole 14 aastat roolis olnud, jäi yle ainus vôimalus Mikko roolis. Netist olime vôtnud sôidu juhised, aga nendega kyll kohale ei jôudnud. Lôpuks kui olime 2 x valesti läinud, pidasime kinni ja ma käisin tee äärsest majast juhiseid kysimas. Ja siis oligi täiesti kerge koht yles leida.

Ôhtul käisime veel vaatamas raudteejaama ja kohalikust poest lisa sööki ostmas. Esimene öö vôôras kohas teadagi oli natuke rahutu. Hommik oli pilvine ja tihutas vihmagi. Kohale kyll läksime ja saatsime Mikko autoga tagasi. Minu arust veel maasikaid palju ei olnud. Korjajaid oli yks jagu, 4 noort Eestist, môned soomlannad, 2 paari ukrainlasi, teistest ei teagi. Kogu hommiku kord tihutas, kord paistis päike, kell 7:00 alustasime ja paari tunni pärast oli pause 15 min, pärast seda tegime siis 12:20ni. Margusel on jalad valusad, minul selg. Aga noh pole viga, elame yle, kartsin ma ju kôige rohkem seda, et mul taas tuleb kohutav peavalu vôi hoopis midagi hullemat.

Mikko jäi täna veel siia ja näeb siis kuidas see läheb, eks ta peab ikka vahepeal kodus käima, eks siis peame vôtma riski ja selle 14 km sôidab poiss, sest nagu Mikko ytles, minu taas harjutamine on palju raskem ja ega ta eriti ei ole minus kindel. Olgem aus, ega ma ise ka ei ole.

Aga oma 2 kg maasikaid sôin ma kyll ära :)

Kommentaare ei ole: