Kodus külas, ehk kuidas me igalpool, kus olemegi üritame muuta seda oma kodu näoliseks

Môtlesin täna maasikapôllul, et üks jaotus meist inimestest on veel selline:
- koduinimesed
- maailmarändurid
Koduinimesed vôtavad alati oma reisidele (siis kui nad reisivad, môned näiteks on nii kodus kinni, et neid ei saa kangiga ka lahtikangutatud, kuigi vôivad jätkuvalt rääkida kuidas nad tahaksid minna sinna ja tänna) kaasa suure osa oma kodust ja kus nad siis ka ei olekski, nad sätivad oma oleku sarnaseks kui kodus.

Maailmarändurid taas vôtavad seljakoti selga ja neil on kodu seal kuhu jäävad veetma ööd.

Mina olen alati pidanud ennast rännumeheks, aga ega selle järgi küll ma sinna kuulu, siingi kaks päeva olnud ja juba hakkab koht nägema välja nagu oma kodu, muidugi ega ma mööblit välja vahetama hakka, aga oma pannkoogi panni vôtsin küll kaasa. Vaat selline lugu siis.

Eilne päev väsitas nii korralikult ära, et kui nii kümne paiku voodisse läksin, nii ka uinusin ja kell 5:00 helisev kell sai ikka peaaegu minuti heliseda kui jôudis ajudesse, et aeg jalad alla vôtta. Hommik oli kena, mitte eriti soe, aga meeldivalt kuiv, tôsi maasika lehed ja rohi olid märjad ja ilma kummikuteta ei saaks üldse hakkama. Vett ei sadanud, see-eest sääski oli mustmiljon. Kui päike kôrgemale tôusis, siis kadusid need kiusajad lôpuks. Selg oli muidugi kange kui puuhobusel.

Marjakorjamise kogemused 2 päeva järel, talutavad on 4 esimest tundi, pärast seda on täielik piin. Ka tänane tööpäev kestis vaid 5,5 tundi ja oli juba selline olu, et ega kauem ei jäksaks kohe kuidagi. Saime infi, laupäev ja pühapäev on vabad ja nii me kôik kolm läheme peale tööpäeva päris koju. Tagasi siis pühapäeva ôhtuks. Aga ega tänane päev vihmata ei jäänud, ônneks olime siis juba tagasi siin Kolhos.