Külastasin blogijaid ja teisi surelikke kah

Ma olen alati olnud arvamisel, et kaks reisi Eestisse on sama, mis üks korralik reis lõunamere saartele. St. sama kulukas, sama väsitav ja sama huvitav. Nüüd kui suurem väsimus möödas, natuke reisimuljeid kah. Kuigi ma endale eriti ei tahtnud tunnistada, olin ikka reisipabinas küll. Kolmepäevase reisi kohta oli muljeid rohkem kui teine kord paari nädalasel. Pealegi kui kohapeal olime vaevalt kaks ööpäeva.

Juba Tallinna sadamas läks natuke pahasti kui ema autosse minnes libises ja vajus auto alla. Õnneks konte ei läinud katki, aga kõõlused said paugu ja kui ta Põltsamaal sai autost maha, siis enne ärasõitu voodist välja ei tulnud ja see liikumine oli täitsa vaevaline. Nüüd siis ravib end ja vist enam kunagi nii pikka reisi ette ei võta. Loomulikult oli ema õnnetus varjuna meie muu tegevuse üle. Teine ebameeldivus hakkas pihta kui jõudsime Põltsamaale, vihma sadas nagu pangest ja polnud mõeldavgi surnuaiale minek ja esimene päev oli peaaegu untsus.

Aga vastuvõtt Pauli juures oli väga hea ja südamlik. Üldse kogu reisil, kuhu me siis ka ei läinud, oli vastuvõtt soe ja peagi ununesid need ebameeldivused, isegi kui järgmisel päeval Põltsamaalt Võhmasse sõitsime mööda teed, mis on läbimattu, on see nüüd kaetud unustuselooriga, põhimõttel "ah, et see tee, eksootiline, eriti".

Tulekupäeva õhtul, vihmavari kaasas, külastasin oma lapsepõlve sõbrantsi Ainot, meie emad olid karjanaised ja meie lapsed abistasime neid iga päev. Oli palju lobiseda ja vanu tuttavaid meelde tuletada. Ainol on juba 5 lapselast. Noh temal oli kah 2 tütart.

Teisel päeval seadsime autorattad Suure-Jaani poole. Kuigi see on minu sünnikoht, ei ole ma seal kordagi käinud, nüüd oli esimene kord, kuna läksin külla Tiiule. Tunnistan, et olin natuke pabinas, virtuaaltutvusest üleminek reaalsusse oli natuke kõhe. Tegelikult midagi sarnast olin kogenud nooruses kui Millaga käisime Muhumaal reisimas ja peatusime ühe naise juures, kellega olin lugematuid kordi vestelnud töö asjus. Aga Tiiu juures oli tore. Oli tunne nagu oleks kohanud inimest, kes on oma, lähedane, soe. Minu mees ütleski, et siin on nii kodune tunne, et ei ole tahtmistki ära minna. Suur, suur tänu Sulle, Tiiu, päris kindlasti tuleme järgmisel aastal tagasi. Muide maapirnid elasid sõidu üle hästi ja on juba juurdumas ja tänan luuleraamatute eest, ma pean neid käepärast ja ikka ja jälle piilun sisse :)

Käisime tutvumas ka Suure-Jaani linnaga ja ma pean ütlema, et minu ema valis minu sünniks kena koha, haigla kus ma siis ilmavalgust nägin on eriti kenas kohas järve kaldal kiriku vastas. Kuigi me veetsime seal ainult tunnikese, avaldas koht eriti head muljet.

Laetuna korralikult positiivsete muljetega suundusime Viljandisse. Üllel oli just tööpäev lõppenud. Me polnud vahepeal 20 aastat kohanud. Esimesed hetked olid natuke kohmakad, aga peagi lobisesime, nagu oleks eile näinud. Muidugi Viljandi on muutunud kohutavalt ja peaks ütlema, et üllatas positiivselt, mitte nagu Tallinn, mis on stiilitult ehitusi täis topitud. Vaatasime üle tähtsamad ehitised ja mälestusmärgid, jalutasime lossipargis, kõndisime üle rippsilla, sõime uues pärimusmuusika aidas ja pärast seda külastasime Ülle suvilat ... ja käisme ostmas Soome õunapuu istikuid. Muide Ülle kinkis mulle teki, mis veel samal õhtul kasutusse läks.

Õhtul siis suundusime taas lääne suunas ja leidsime üles kõik vajalikud teeotsad ning saabusime õnnelikult kohale, kus asustas koguni neli blogijat kel oli veel viies ühine Kodu!Kodu? blogi. Käisime Tiiduga krundil ära, vaatasin oma silmaga kuidas kerkib unistuste kodu. Ma pean ütlema, et kui minu laste isa oskas ehitada imeilusaid õhulosse, siis meie poeg ehitab reaalset "lossi" ;), jõudu ja jaksu talle ja tema kenale kaasale. Naudin täiel rinnal aega, mida saan veeta poja ja tema perega, järgmisel aastal ilmselt juba nende omas kodus.