Kas teate seda vana anekdooti ...

Mees tuleb arsti juurest koju, naine küsima, mis diagnoos siis pandi. Mees vastab, pagan võtaks ei tule meelde, aga s tähega ta igatahes algas. Puukuuri elama, igaks juhuks, kuni tuleb meelde, oli naise otsus. Noh kolmandal päeval tuleb mehele meelde - skleroos.

Ah et mis on asja point, noh käisin mina ka täna arsti juures, aga diagnoosi veel ei tehtud, miks läksin, noh tuleb õigel ajal hakata uurima, miks uue õppimine enam ei edene ja eks mõned asjad ikka ununevad ja sõnad kaovad ära. Tehti siis test, 30 ülesannet, ühe panin mööda, ühes ilmutasin vanu teadmisi, meie maakond ei ole enam Häme nagu ma ütlesin vaid Lääne-Soome. Noh nüüd järele mõeldes olin ju sellest midagi kunagi kuulnud kah. Ja ühe ülesandega toimisin nagu ikka kui mul kohe ei tule meelde õiget soomekeelset sõna - võtan eestikeelse ja panen soome lõpu. See oli siis nii. Tohter tõstis oma käe käekellaga ja küsis, mis see on. "Käsikello" vastasin mina. Noh eestikeele vastav oleks "randmekell" , kõik saaksid ju aru, aga naljakas on. Tehakse siis igaks juhuks vereanalüüse ja eks näeb siis.

Muidugi kui mingi põhjus on, siis läheb asi tõsiseks. Omal ajal teatris nägin sellist etendust nagu "Lilled Algernonile", see avaldas mulle unustamatut muljet. Süzee on järgmine " “Lilled Algernonile” peategelane Charlie Gordon on vaimse alaarenguga. Charlie õpetaja mahajäänud täiskasvanute gümnaasiumis aga näeb, et Charlie’s on midagi, mida teistel mahajäänutel ei ole – lootus. Lootus, et kunagi saab ta targaks. Õpetaja poole pöörduvad neurokirurgid, kes on avastanud uue meetodi intelligentsi- taseme kolmekordistamiseks, ja paluvad tal soovitada ühte oma õpilastest katsejäneseks. Charlie osutub väljavalituks. Jah ta areneb ja siis taandareneb, aga nii kaua kui ta mäletab, mida ta kõik oskas, ta on kohutavalt õnnetu".